Siin veidike tagasi sa ise ütled, et tegid enne abordi, kui oma peikaga sellest rääkinud olid, sest peika oli üldse harva su juures, et põhiliselt oli sõbranna.
Räägime siis nüüd ausalt, sa said käima peale, peika oli sul ka vaid VAHEL harva voodis asjatamas ja tegelikult polnudki üldse kindel see, kas teist kunagi olekski saanud perekonda.
Kui asjad oleksid olnud ikka nii sulle kui ka peikale olulised ja tulevikule orienteeritud, siis EI OLEKS sina ka surma ähvardusel aborti teinud ja ei oleks lollitanud selle peikaga, et ää-ää-mää-mää, mine tolle tibi juurde ja mine tolle tibi juurde.
Lihtsalt sa praegu oled üksi jäänud ja elu kaob käest ja nüüd takkajärgi on sul endast nii hale, nii pagana hale ja nii sa siis mõtledki tagasi neile aegadele ja kujutad ette, et sellest mehest oleks võinud saada su mees ja teil oleksid olnud lapsed ja pere.
Seda mõtled sa praegu ja seda ei mõelnud sa siis.
Sa poleks muidu läinud aborti tegema ilma seda kalli inimesega arutamata.
Ei oleks, seda võin küll 100% öelda.
Sul oli lihtsalt vahel tore, kui kutt sind pani ja siis oli pärast lõbus seda kalli sõbrannaga koos arutada ja naerda.
Selline olukord panigi sõbranna rääkima, et oooooh, mis kutt, jäta ta maha, meil koos niiiiii pagana tore, landime mehi edasi ja see titt ka...issand, milleks teda veel vaja on, tee aborti, kuhu sa lähed lapsega, see pole ju üldse lõbus enam, istud kodus, pesed lapse peput, tissitad teda ja elu on läbi. Ei saa enam ööklubisse minna, ei saa enam mehi jahtida ja mida üldse selle titemammaga edasi teha. Midagi.
Parem ikka sõbrannaga koos, nii tore ju.
Sulle tundus ka, et sõbrannaga ikka kihvtim.
Mis aga edasi juhtus?!
Sina tegid abordi ära ja kukkusid ehk pärast halama, et issand, miks ma seda tegin, et sõbranna, sina oled selles süüdi jne jne jne.
Nii sõbranna Tallinna põgeneski, sinu ja sinu süüdistuste eest.
Miks sõbranna sulle ütles, et pugemine on sinu töö??!!
Sellepärast, et sa kukkusid teda oma elu rikkumises süüdistama, kui mitte ehk kohe otseselt, siis mingitmoodi oli seda tunda ja näha ja siis ta andiski sulle teada, kui loll sa tegelikult olid, et tema jutu peale oma lapse tapsid ja kõik muu sinna juurde...et sa lihtsalt tahtsid sõbranna meele järgi olla, st pugesid talle ja hävitasid oma lapse ja kõik head võimalused ühes sellega...milline juhm ja nõme inimene sa oled, et nii tegid...
Kujutan seda pilti hästi ette.
Nüüdseks aga on asi ammu tehtud, tosin aastat juba möödas sellest, no mida sa ikka jahud siin veel.
Ela edasi, sest elama sa nagunii pead, kui just nööri ei taha kaela panna, aga ela ja ära vahi üleõla tagasi, mine edasi.... Seda, mis läinud, sa nagunii enam ei muuda ja tagasi ei saa. See on kindel nagu aamen kirikus.
Mis sitasti, see uuesti.
Aega sul selleks küllalt veel.
Sellised siis minu mõtted seda teemat lugedes, kus paljud kohad on VÄGA vastukäivad, ainult, et teema on pikk ja niisama kergelt seda lugedes, ei märkagi, kuidas ühes kohas on kirjas nii ja teises teisiti.
Mina lugesin kogu loo läbi, lihtsalt huvist, leida kohti, kus sa endale vastu räägid, ja neid oli lausa mitmeid siin.
Kui see pole nüüd väljamõeldud lugu, siis ikkagi, midagi siin läheb kohati täiega rappa ja seepärast sa hoiadki kinni paarist lausest, kuidas sõbranna sisendas sulle, et sõbranna on kõige tähtsam, jäta mees???? maha, tee aborti. Need laused hoiavad sind kindlalt "teel", muidu kes teab, kuhu su jutt juba jõudnud oleks.
Mis mees ta sulle üldse oli, kui vahel vaid su voodis käis.
Ah, ma ei viitsi rohkem, nagunii hakkad jahuma, kui hea sina oled ja kuidas sõbranna, igavene mõrd, on süüdi selles, et su elu praegu selline on ja sul pole ei meest ega last jne jne...
Sinuga siin vaielda on sama, mis vasikaga võidu joosta, sina juba alla ei anna....
Küsin veel, kas sa vahel mõnd nukku teki sisse ei mässi ja talle unelaulu ei laula ka?! Võiksid, see oleks nagu teraapia.....jah.