P
Loe korralikult kogu jutt läbi ja nii, et sa asjast ka aru saaksid ja alles siis ütle, kui tahad öelda...
Selleks kirjutasingi nii, et sa märkama hakkaksid, kuivõrd sa oled oma kinnismõttes kinni, ei taha ega suuda vastu võtta teiste soovitusi ja teiste arusaamasid asjast, ikka lased oma joru edasi.
Nüüd siis vähemalt "ärkasid" üles ja see on hea.
Lisaks veel see, et sa üldse ei kannata, kui keegi sulle midagi vastu ütleb ja sinuga ühel meelel ei ole.
Näiteks, sina oled otsustanud, et sõbranna on su elu pekki keeranud ja kõik need, kes asja teisiti näevad, need ei saa aru, need on sinu vastu ja kirjutavad absurdi...
Kaua sa ennast haletsed?
Oleks ammugi aeg tunnistada, et ikka sina ISE olid see, kes oma elu pekki keeras või lubas seda teha kõrvalisel tegelasel sind mõjutades.
Kui sa oleksid väga tahtnud SIIS oma peret ja last, siis tõega, ei oleks mitte keegi sind suutnud sundida tegema asju, mida sa praegu kahetsed.
Tegelikult aga, kas su elu siiski on pekkis?
Sina arvad seda, aga äkki see ongi asjade parim lahendus olnud sinu jaoks siiani ja alles praegu, kui sa oled arenenud veidigi edasi, hakkavad su elus juhtuma paremad asjad.
Muidugi pole need enam need, mis olid minevikus, aga nad ei peagi olema, sest elu kulgeb ikka edasi, mitte tagasi. Ainult, et need võivad olla paljuski paremad just sinu enda jaoks. Sul ju poole elu veel ees.
Kui sa enam last ei saagi, siis ju nii pidi olema, ära punnita oma saatusele vastu, lepi parem ja ole tänulik, et sul on üldse võimalus elada ja kogeda veel paljusid häid asju siin ilmas.
Kas sa tõesti ise juba aru ei saa, et see sõbranna ümber kaeblemine on nõme. N Õ M E.
Ja sama nõme on see, kui sa räägid mingist kättemaksust veel, et teised oleksid sõbrannale kindlalt kätte maksnud jne ja sina näe pole seda veel teinud. Aga sinu mõte sellest pole sugugi parem otsesest kättemaksust.
Ja mille eest sa talle kätte maksaksid üldse? Selle eest, et sa ise lasid tal enda kodus toimetada, tulla ja olla. Sina ISE ju olid see, kes tal lasi seal olla. Mõtle ka väheke, kui räägid.
Parim, mida sa saaksid praegu teha, on jätta minevik sinna, kus ta on, andestada endale see urgitsemine nii endas kui sõbrannas ja tema uues sõbrannas.
Mida see annab sulle? Midagi ei anna, piinab vaid ja tekitab iha kätte maksta ja vihata.
Mõtle parem, kui sa niimoodi jätkad, ja sellest ei tahagi vabaneda, siis veel mõni aastake ja sa oledki psühhopaat, tõeline haige psühhopaat valmis, kes ei ela ise ega lase ka teistel elada.
Parem saa paremaks inimeseks iseenda jaoks eelkõige ja küll siis teisedki su ümber hakkavad seda märkama ja hakkavad tahtma sinu seltsi.
Muidu sa tõesti peletad kõiki endast eemale.
Kas sul mõni huvi on, millega tahaksid tegelda?