Halb kogemus
Keskealise üksiku naise elu on põrgu
 
P 18. november 2013, kl 14.40
jaana
Kuna mul enne peigmeest olid juhusuhted, siis olin kondoomiga nii harjunud ja haigusi kartsin ka hirmsasti.
Peigmehega tegin automaatselt kondoomiga edasi.
Kui lõpuks ilma tegin, jäin esimese kuuga kohe rasedaks, kuigi olin juba 33.

Kahetsen väga aborti ja mõtlen, et oleks pidanud kondoomiga edasi tegema.

Hiljem olid paar sõpra, mingit armastust ei olnud, nendega püüdsin uuesti rasedaks jääda.
Tee mis tahad, ei jäänud enam.
 
no selge siis 18. november 2013, kl 14.54
Aga võibolla oli sul juba lapsena selline kiiks, et ei suutnud oma probleemikesi lahti lasta. Ega ei meenu küll, et oleksid kuskil kellestki tunnustavalt kirjutanud, kaitsvalt, seda nüüd küll (noori, surmasuhu kihutanud mehi nt), kuid tunnustavalt mitte. Ikka on keegi sulle liiga teinud, sind solvanud ja sa ei suuda kuidagi aru saada, miks. Kui sa lapsena samasugune olid, su ema nägi seda ja et ta paremini olukorda lahendada ei osanud, keelas sul teiste tüütamise ära. Su omapära, et mitte öelda hälve, seisneb just selles, et sa ei suuda mistahes põhjusel sind häirinut seljataha jätta ja häirimisväärset leiad sa pidevalt (rongis akna lahtitegija suhtes, lennukis tagapingis istuvate laste ja nende ema suhtes, reisil sulle vanusepakkujate suhtes, su riietuse üle kritiseerijate suhtes jne jne).
Toonitad pidevalt, kuidas sa kõigile alt üles vaatasid ja ennast madalaks pidasid, kuid alt üles vaatamine ei tähenda üldsegi mitte tunnustmist. Enda madaldamine ei takista teistesse kriitiliselt suhtuda, eriti kui sulle näib, et sind solvatakse, sinuga meelega kiusu aetakse. Alt üles vaatamine ja enda madaldamine on iseenesest äärmiselt ebameeldivad jooned ja ainuüksi neist piisaks, et sellisest inimesest eemale hoida ja eriti veel siis, kui ta igas situatsioonis ka probleeme näeb ja vaid probleemidele keskendubki.
Igavuse tundmisest. Ütelda, et ma seda kordagi elus kogenud pole, just ei saa, kuid ... Enamasti tekib selline olukord peale toimekat ja huvitavat ajaperioodi, mil oled nii füüsiliselt kui ka vaimselt väsinud. Siis ei viitsi veel uuega alustada, võtad niiöelda aja maha ja kohe ei teagi, mis sellega peale hakata. Nii saab kesta äärmisel juhul päevake, enamasti vähem. Kui väsimus läinud, tuleb ka tahtmine erinevaid asju teha ja mulle lausa meeldib ka üksi olla, millessegi süüvida, seda uurida, süstematiseerida jne. Jah, inimene on seltskondlik olevus ja vajab ka suhtlemist, kuid suhelda soovitakse siiski nendega, kes ka ise omaenda seltskonda naudivad, kes on rõõmsameelded ja nalja mõistvad, mitte igavlevate kinnismõtete küüsis halavate inimestega. Nüüd sa kohe ütled, et sa pole päriselus kunagi halanud, sa polegi üldse suhelnud. Tead, mis meelel, see ka keelel. Kui sa kirjalikult end nii väljendad nagu seda teed, pole mingit põhjust arvata, et sa reaalses suhtluses teistsugune oleksid.
 
P 18. november 2013, kl 20.25
no selge siis
Kohe kindlasti ei olnud lapsena selline. Täitsa tavaline olin nagu kõik teised.

Miks mulle üldse halvasti öeldi ? Sellepärast öeldi, et ma ei öelnud vastu, aga selliseid äpusid ei sallita, kes midagi öeldud ei saa.
Olen kindel, et neid halvasti ütlemisi ei oleks olnud, kui mul oleks võimalus olnud ennast kaitsta.

Ema ise ka lasi endale halvasti öelda teistel ja midagi vastu ei öelnud. Isa samuti.

Mäletan, üks isa venelannast kolleeg hakkas mu isa kallal õelutsema, lausa norima kohe.
Kus mul oli tahtmine öelda, et kuule mutt õienda kodus oma mehe kallal. Aga ma ei julgenud öelda, sest see daam oleks 100% mu emale kaebama läinud ja siis oleks kodus olnud suur skandaal.

Kuna ma mitte midagi vastu ei öelnud, siis teised vaatasid, et olen imelik, aga selliseid ei sallita.
Oleks vastu öelnud küll, aga mul oli see keelatud.
 
P 18. november 2013, kl 20.37
no selge siis
Selles olen küll kindel, et enamus solvamisi oleks ära jäänud, kui oleksin saanud normaalselt suhelda.

Mul õnnestus salaja väga lühikest aega ühe Vene tüdrukuga läbi käia, nagu teise maailma oleks sattunud. Tema ema lubas tal rääkida kõike mis sülg suhu toob. Ma mõtlesin, et kuidas see võimalik on...
Tütar kirus, klätsis teisi ja ema ei keelanud.
Mõtlesin, olen vist teisele planeedile sattunud.

Meil oleks tulnud suur pahandus, kui ma oleks julgenud mõnda tüdrukut arvustada.
 
ang 18. november 2013, kl 20.42
Oleks, oleks, oleks. Kui ma oleks nii teinud, siis oleks naa juhtunud. Kui ma oleks öelnud, siis oleks kaevatud. 100%.
 
ang 18. november 2013, kl 20.43
Ja kuidas sa siis lapsena normaalne olid, kui salaja vene tüdrukuga suhtlesid ja tema "klätsi" kuulasid?
 
P veel kord 18. november 2013, kl 20.51
no selge siis
Tekkis küsimus. Ema ise kartis kõiki naisi nagu tuld, ei julgenud kellelegi midagi öelda. Ükskõik kes võis tal näo täis sõimata, inetusi öelda, kasvõi mõnitada, ema ainult noogutas alandlikult ja ei öelnud mitte midagi.

Ta ei öelnud, sest tal olid hirmud ja tundis teiste naiste ees aukartust.
Ma õppisin koolis hästi, aga raskelt edasijõudva tüdruku ees pidin ikkagi aukartust tundma ja koogutama.

Mulle võidi kõiksugu rumalusi öelda, aga vastu öelda ma ei tohtinud.
 
69 18. november 2013, kl 20.56
Mis põhjusel su ema siis nii koledasti sõimati?
 
P 18. november 2013, kl 20.56
ang
Salaja sellepärast, et mul ei lubatud ju suhelda. Aga see oli väga lühiajaline, sest ma ei saanud niimoodi kodunt eriti ära minna ütlemata kuhu lähen.

Minu jaoks oli tüdrukutega suhtlemine nii suur asi, igatsesin väga sõbrannasid. Olin paar korda ta pool kodus, ma ei saanud ju kõrvu sulgeda. Seal oli tal terve seltskond sõbrannasid koos. Tegelikult minusugune nohik sinna üldse ei sobinudki, bravuurikate tüdrukute sekka.
 
P 18. november 2013, kl 21.01
69
Noh näiteks kõrvaltrepikojast kõva sõnavaraga vanem daam vahel ütles teravusi, kui paha tuju oli. Ema ei ütelnud ühelegi solvangule vastu, ei kujuta ettegi, et oleks ütelnud.
Iseloom oli selline.
 
P 18. november 2013, kl 21.44
Ema nõudis minult samasugust käitumist nagu endaltki. Tal samuti ei olnud mitte ühtegi sõbrannat, naistele vaatas alt üles, kellegagi läbi ei käinud, pidas seda teiste segamiseks.

Mind aga masendas selline üksildane elu. Ei külalisi, ei sõbrannasid, ei suhtlemist. Ema ise elas ka sellist üksildast elu.
 
seda et 18. november 2013, kl 21.46
ise just kirjutasid, et ema hüsteeritses kodus.
jälle ei klapi
 
Kr 18. november 2013, kl 22.09
Miks mul on tunne, et sa ise naudid kõige selle ebameeldiva meenutamist ja nagu kerjaks kaastunnet. Nagu tahtes teistest erineda ja nii seda tähelepanu saada, mis sul muidu on saamata jäänud.

Miks mul on tunne, et tegemist on nagu kooliõpilase püüdliku ja ennastõigustava seletuskirjaga koolidirektorile?!
 
P 19. november 2013, kl 01.13
seda et
Ma ei saa täpselt aru, mida silmas pead.
Millega ei klapi ?

Kr
Saan vähemalt ennast tühjaks rääkida. Reaalese elu mul ju sellist võimalust olnud ei ole.
Ei ole kellelegi rääkida.

Jah, mind häirib see, et me kodus külalisi ei käinud, suhelda ei saanud, lapsepõlves ja teismelisena masendas eriti, et kodu on nii tühi.
Samuti see, et ma midagi öeldud ei saanud.
Ja "sõbranna" lugu.
Kõik need asjad piinavad mind ja ma olen AMMU tahtnud sellest rääkida.

Ja kuna olen väga palju üksinda, siis mõtlen neile asjadele väga tihti.
Kui inimene elab üksinda ja kellegagi ei lävi, siis süüvibki sügavalt endasse ja minevikku.

Nagunii mõtlen nende asjade peale pidevalt.
 
P 19. november 2013, kl 01.19
Kr
Ma ei õigusta ennast, kirjutan täpselt nii, nagu asjad olid.
Halba olen teinud ainult iseendale ja sündimata lapsele. Liba- "sõbranna" abiga küll.
 
P 19. november 2013, kl 01.31
seda et
Mul pikad juhtmed, aga vista sain su mõttest aru, päris kindel ei ole.

Ma ei tunne naisi, ei tea teiste perekonnaelu.
Aga näiteks "sõbranna", kes mind mõnitab päris julmalt, on oma perega hea ema ja ülihea naine oma mehele. Olen kindel selles.

Või mõni väljaspool kodu jõhkard on kodus ideaalne ja hell abikaasa.

Samuti ka vastupidi. Ema ei söandanud kellelegi midagi öelda. Tead kuidas mind lapsena masendas, kui keegi ütles mu emale halvasti ja ta ei öelnud vastu.
Nägin, see mõjus emale halvasti ja ka mulle.
Sest neelas halvad sõnad alla.

Aga kodus läks hüsteeriasse, kui kartis, et ma mõne väärt tüdrukuga rääkida võin.
Eks hirmud ja foobiad lõid välja, sest äkki ütlen midagi, mis teist solvab, aga kõigile peab ju meele järgi olema.
 
C 19. november 2013, kl 09.08
Olen seda teemat siin tükati jälginud, korra vist isegi kommenteerisin. Nagu näha, lahendust pole siin veel saabunud.

P on üksildane, ja seda juba väikesest peale. Kopeerisin siia pisut juttu artiklist "Üksilduse kummalised teed" "http://www.holistika.ee/raamatukogu/artiklid/388-ueksilduse-kummalised-teed
Üksildus muudab maailma tajumise viise: üksildus on meelesesund, mida märgistab lõpmatu ilmajäetuse tunne. See on probleem, kus inimesel on tunne, et ta ei kuulu kusagile ning selle tundega elatakse päevast päeva, aastast aastasse.
Tal puudub inimene, kes tagab turvalise intiimsustunde.
Kuidas üksildus kujuneb?
Vanemate lahutus, sagedased kolimised, vägivald, alkoholism, lähedase inimeste surm jne on sündmused, mis tekitavad tunde, et kõik ümberringi laguneb koost. Sel juhul võib areneda välja maailmamudel, kus ei ole terviklikkust ja ei suudeta uskuda, et asjad püsivad samana ning et maailm on turvaline. Selle tõttu hakkab inimene kahtlema enda võimes siduda ennast teiste inimestega, sest kardetakse, et nad jäetakse maha.

Üksildus on seisund, mis võib olla kestnud aastaid ning see on seisund, mis on enamasti seotud häbi ja segadusega. Oluline on märkida, et mida kauem üksildus inimese elus kestab, seda vähem sellest räägitakse ja seda rohkem teeseldakse, et ei tunta midagi sellist.


Turvatunde puudumine iseenesest paneb tundma üksildasi pinges ja kohatuna. Cacioppo ütleb, et üksildus on seisund, mis võib ennast mässida inimese ümber nagu võrk, muundades tajusid, seltskondlikkuse taset ja viimaks hakkab enesealalhoiuinstinkt avalduma kõrvalteid pidi. See ei tähenda, et nad erineksid mitteüksildastest oskuste või iseloomujoone tõttu. Seega pole oluline isiksus, vaid isolatsioon, mida tajutakse ning mille põhjal hakatakse arendama enesekaitselist taju ja käitumist.

Kindlasti aitavad üksildusele kaasa ühiskonna väärtused ning meedia kuvandid, kus väärtustatakse tugevaid üksi toimetulevaid, oma elu ise juhtivaid isiksusi ning alavääristatakse tagasihoidlikke, omaette hoidvaid, teiste tuge vajavaid inimesi.
Üksildasel võivad olla küll kõrgemad nõudmised sotsiaalsetele suhetele ja nende suhete arvule, kuid nad võivad olla ka altimad sotsiaalsele valule ja tagasilükkamisele kui teised.
Üksildane inimene tahab, et tema seisundit märgataks ja seetõttu võib see üha süveneda ja süveneda. See on mingis mõttes nagu vaikne karje, et teised inimesed meie vajadusi märkaksid ja meile appi tuleksid ning pakuksid lähedust ja seotust.

Väited üksildasele, et „võta ennast kokku ja saa sellest üle“, kinnitavad nendes arvamust, et nad oma seisundis ise süüdi ja see saab uueks kimbatuse ja häbi allikaks ning üksildane inimene isoleerib ennast veelgi.
Kroonilise üksilduse puhul on seda ilma kõrvalise toetuseta üsna raske teostada.

Igal inimesel on vaja kedagi, keda ta saaks usaldada ning kui sellise suhte võimalikkus saab kinnitust, siis see on aluseks, et purustada kaua kestnud üksilduse ahelad. Kõige tähtsam üksildusega toime tulekuks on usaldususkumuste ümberkujundamine ning võime näha teisi inimesi turvaliste ja usaldusväärsetena.
Seetõttu on esimene oluline samm tunnistada üksildust ning seejärel peab saama oma üksildusest rääkida ja toimuvat kellegagi arutada.

Üks võimalus on minna teraapiasse ning individuaalselt tegeleda usalduse ja turvatunde suurendamisega. Efektiivseks peetakse ka suhtlemisgruppe üksildastele, kus pakutakse praktilist nõustamist suhete taastamiseks ja säilitamiseks ning antakse informatsiooni üksilduse kui seisundi kohta. Sellises grupis saavad inimesed jagada sarnaseid kogemusi, uurida lähemalt oma üksilduse tagamaid ja sellega toimetulekuks väljakujunenud toimetulekumustreid. Grupi toel saadakse pikema aja vältel tuge ja kindlust oma eraldatusetundest välja tulekuks."

Lisaks tundub mulle, et P käitumises on aspergerlikke jooni, näiteks ei saa ta naljast aru, tal peaks olema kõrval lausa tugiisik, kes kõik tema jaoks lahti seletaks. See pidev negatiivsus on tema puhul nii valdav, et üksi ta sellest kahjuks jagu ei saa.

Kallis P! Enamus, kes siin kirjutanud on, on tahtnud Sind aidata, kahjuks on aga neil läbikukkumistunne kuna nad ei näe Sind edenemas. Siiski ei maksa kellelgi kurvastada, sest juba oma kommenteerimise ja kaasaelamisega oleme saanud olla P-le seltsiks.
Midagi rohkemat me teha ei saa, sest P-l oleks vaja tugiisikut.
 
no selga siis 19. november 2013, kl 09.42
Väidad, et lapsena olid täiesti tavaline tüdruk ja kohe kindlasti mingit omapärast kiiksu ei omanud.
Aga kuidas praegu on, kas tunnistad, et oled väga omapärane ja teistest erinev inimene seetõttu, et sulle meeldib pikalt ja laialt oma probleemidest kirjutada ning siis kõike ikka uuesti ja korduvalt üle kirjutada? Kusjuures pole vahet, kas probleem on suur või väike.
Suurte probleemide puhul on minevikku kaevumine õigustatud niikaua, kuni põhjustele on jälile saadud. Siis pole küll juhtunut võimalik muuta, kuid enda suhtumist sellesse küll. Sul on see asi klaar, tead täpselt, mis sind ja su elu mõjutanud on. Milleks siis ikka edasi tuhnida?
Väikeste probleemide puhul on normaalsed inimesed lühikeseks ajaks pahased, solvunud, häiritud jne, teevad oma järeldused (kas nad ise saaks tulevikus sarnaseid olukordi vältida või oligi probleemi põhjustaja täiesti kõrvaline tegelane, ja pole ju põhjust võõraste pärast muretseda). Sina aga kaevud ka tühistesse seikadesse ülisuure usinusega. Nt teemas, kus suvaline tüüp sulle kõrgemat vanust pakkus. Kas sulle meeldib ebameeldivaid olukordi uuesti üle elada, aina imestada ja hämmastuda nende põhjustajate üle? Mida see sulle pakub?
Niisiis, kas tunnistad, et erined enamikust naistest, kes ebameeldivaid vanu asju sinu moodi ei nämmuta?

PS Nõmedale jutule mitte vastuhakkamine ei tulene ilmtingimata juletusest, sageli just eneseväärikusest, mis ei lase sama madalale laskuda. Sa ei tea täpselt oma ema ajendeid rahulikuks jääda. Pealegi, kas poleks aeg ema roll ja panus su kujunemisse rahule jätta, las ta puhkab rahus. Oled piisavalt vana, et ise oma elu kujundada. Praegu ei saa su elu ära rikkuda ei paha sõbranna ega keegi muu, ainult sa ise. Kui sa tahad arvutis elada, on see sinu valik. Kui soovid mitmekesisemat elu, hakkad käima kursustel, hobiringides, trennis. Nii kohtud reaalsete inimestega ja õpid suhtlema. Kas poleks juba aeg?
 
noh 19. november 2013, kl 09.51
Kõlab küll halvasti, aga minu meelest on P nagu 90-aastane, kellel elu läbi ja kes meenutab ainult nooruses olnut. Ei kujuta ette, kuidas ta sellise suhtumisega ülejäänud pool elu kavatseb ära elada.
 
P 19. november 2013, kl 11.50
no selge siis
Inimene muutub aastatega.

Laps ongi ju puhas leht ja alles kujuneb keskkonna mõjul.

Kui oleksin saanud normaalselt suhelda, siis selliseid süütundeid ja komplekse kujunenud ei oleks.
Kust mul tekkis "sõbranna" ees süütunne ?

Ma ei olnud mingi hälbega ja alaarenenud idioot sündimisest saadik. Olin samasugune kui teisedki ja lapsena vägagi valmis teistega suhtlema.

Kodus nähti suhtlemises mingit ohtu, aga kuna laps usub täiskasvanut, kes on ainus autoriteet, siis hakkasingi uskuma, et olen idioot ja kõik teised tublid ja targad.

See pikalt laialt probleemidest kirjutamine on ilmselt sellest, et mul EI OLE pideva üksinda olemise tõttu olnud võimalik ennast välja elada.
See negatiivne pinge on kogunenud ja kogunenud ja ma ei ole saanud seda maandada.

Oletame, et olin 20 ja keegi ütles, näed, jälle sa kõnnid siin. Oi, kus ma tundsin end süüdi, et mul ei olegi õigust kõndida, kõigil teistel on. Nii ma tundsin.
Oleks vastu öelnud, et kui ei meeldi, ära tule siia jne., siis oleks olukord lahendatud.

Aga sellised juhtumid aina kuhjusid ja kuhjusid, kusjuures elasin neid ütlemisi üle ja tundsin end süüdi ka.
Ja kellelegi sellest rääkida ka ei olnud.

Endine naiselik meestuttav tundis ka "sõbrannat", kunagi tahtsin talle natukenegi sellest rääkida, aga ei olnud mingit võimalust.
Tal oli komme mind panna süüdi tundma. Näiteks heitis ette, et ma õhtuti pubis istun või et mul on liiga ilus jope jne.
Jälle tundsin, et olen süüdi ja negatiivne pinge kuhjus.

Just nimelt ema uskus, et kõik on meist paremad, ta kartis teisi. Ta ju minu ema, nägin neid hirmusid kogu aeg.
Miks ta siis neid solvajaid KIITIS ja meile eeskujuks tõi ?
Mul on nii kahju, et ta oma elu nende hirmudega mürgitas ja ennast teiste ees nii palju alandas.

Tahtsin ju ometi, et ema oleks õnnelik. Aga see enda alandamine ja teiste ülendamine tegi ta nii õnnetuks, mul oli sellest nii kahju.
Oli pidevas pinges ja nii õnnetu, oh kui kurb.

C
Loen seda kirjutist ikka ja jälle üle, väga mõtlemapanev, aitab iseendast ka rohkem aru saada. Asjalik lugemine.
 
P 20. november 2013, kl 00.01
Sellepärast häiris eriti, kui "sõbranna" telekat vaadates hakkas võika häälega irvitama ja näpuga näitama "sinu ema ja tädi".
Nimelt Vene kanalil 2 babuljat kritiseerisid noori naisi.
Mu ema ja tädi just KIITSID JA ÜLISTASID kõiki taevani.

Ei ole iial kuulnud, et ema oleks kedagi arvustanud. Kõiki kiitis, et nii tublid, targad ja head. Ja tõi mulle eeskujuks.

Ikka haiget tegi "sõbranna" poolt selline asjade risti vastupidiseks pööramine. Olin täiesti shokeeritud. Alatu oli minu ema, talle võõra ja vanema inimese üle irvitada.

Aga "sõbranna" tundis sellest suurt mõnu.
 
jood või? 20. november 2013, kl 00.17
Sa oled neid juhtumeid juba sada korda kirjeldanud. Paluks midagi uut.
 
mõttekoht 20. november 2013, kl 11.37
Kui ongi nii, et P pole võimeline naljast aru saama ja näeb seda hoopis teisiti, on ka ta viimati kirjeldatud olukord tegelikult hoopis teistsugune.
Sõbranna naeris naljasaate üle, leides sealt ka äratundmisrõõmu. Parodeerimine, kelleski sarnasuste nägemine jm taoline ei ole pahatahtlik irvitamine, vaid lustimine. P sellest aga aru ei saanud ja ega saa praegugi.
Miks suhtlemine ei klapi tal, võibki samast asjast põhjustatud olla. Ta ei saa naljatlemisest aru ning näeb süütuid olukordi mustades värvides. Siit ka pidevad solvumised, imestamised ja hämmastumised.
Aga ega ta sellest ise aru saa ja kindlasti ei usugi, et nii võib olla. Sellise inimesega, kes ütlemisi, näoilmeid, naeru pahatahtlikena näeb, on raske suhelda. Kellelegi ei meeldi, kui neid põhjusetult pahatahtlikkuses süüdistatakse ja ega inimesed ka taipa, et süüdistaja polegi võimeline olukordi adekvaatselt tajuma. Neile näib, et süüdistaja on vaenulik põhjuseta.
Ainult et, kuidas siis psühhiaatrid sellest aru ei saanud? Aga ega me teagi, kas ta ikka on nende juures käinud ja kui on, mis talle seal öeldi. Võimalik, et ta ei jäänud öelduga rahule, saamata arugi, mis öeldu mõte oli. Aina enam näib kindel olevat, et P vajab asjatundlikku abi ja seda reaalis. Kuidas teda seda otsima panna, on küsimus.
P peale on paljud mõelnud ja püüdnud aidata, tema peale on pahandatud, kuna ta ei reageeri nii, nagu oodatakse. Aga kui inimene polegi võimeline taipama, kui tal on psüühiline probleem, peaks ta abi otsima mujalt. Seda on talle ka varem soovitatud ja täiesti siiralt ning heatahtlikult.
Tõesti tahaks, et P ellu või õieti ta ellu suhtumisse ka mingit positiivset edenemist tuleks!
 
bb 20. november 2013, kl 14.01
Täitsa huvitav, P on stiili muutnud ja rõhukohti vahetanud.
Kui teema algust lugeda, siis on rõhukoht hoopis muus, nüüd aga räägib tükati nagu täiearuline inimene. Kui algul käis jutt ainult sõbranna ümber ja vahepeal oli tunda, kuidas ta kahetseb, et pole sõbrannale kätte maksnud, siis nüüd, imede ime, tuleb välja, et see paha sõbranna on hea ema oma lapsele ja suurepärane abikaasa lisaks veel. Ära on lahtunud suur enesehaletsus ja sõbranna süüdistamine oma elu hävitamise pärast...
Nüüd räägib siin justkui veidike üksildane keskeas naine, kes on saanud korralikku kooliharidust, oskab õigekirja ja lauseehitust ja samas väidab, et töötanud poemüüjana, raamatupidajana ja nüüd maaklerina, kuigi maakleritöö on paha, kuna on suur külmetumisoht, sest töö on külm..??!!

Mismoodi neil maakleritel külm on rohkem kui ükskõik kellel teisel?

Samas pani mind imestama see, et P väidab, et ta ei tea inimpsüühikast midagi, samas kirjutab, et talle meeldib lugeda psühholoogilisi teemasid, raamatuid ja ta tunneb psühholoogia vastu suurt huvi.

Kas pole siis vasturääkiv.

Nüüd arvangi, et P teebki uurimustööd psühholoogias.

Miks aga niipalju erinevaid sarnaseid teemaalgatusi viimaste aastate jooksul, aga põhijooneks ikka sõbranna, tema enda elu häving, abort ja suur üksindus ning naiste maailma mitte tundmine...???


Kes sa tegelikult oled, P.

Kas sa oledki naine üldse, kas sa oled üldse 45 aastat vana? Kahtlen selle teema siiruses.

Ja see, et tema nii ema, kui ka isa olid mõlemad sellised vagurad ja kõik neile ainult halvasti ütlema kippusid, tundub liialdatud, kui mitte lausa vale.

Samas, kuidas sai ema keelata lapsel koolis suhelda teiste lastega, teiste tüdrukutega, vaat sellest mina aru ei saa.
Olgu, peale kooli ehk küll, aga koolipäeva jooksul koolis?? Pole võimalik.
Veel tundub imelik see, et tema ema pidas teisi paremaks oma lapsest/lastest? Kes olid need VÄÄRT tüdrukud, keda oma ema ei luba segada oma lapsel. Ja tädi ka sihuke veel ja isa ka takkajärgi?? Miline üldse on VÄÄRT laps rohkem kui teine? See on pisut haiglane koht.

Ema kartis naisi kui tuld? No miks ta pidi neid kartma? Ta võis neid tahta vältida, võis neid ignoreerida, aga karta..?? Pole loogiline.

Või siis oli selles kodus midagi sihukest, mida tuli ülima hoolega varjata, et jumala pärast saladus välja ei tuleks.
Aga mis see oli, seda P ei räägi.
Pealegi on tugevalt tunda, et asi on mõnes kohas üle pingutatult segaseks aetud. See ei saa lihtsalt olla võimalik. Ei saa.

Tean lapsi, kes on krampis ema järjepidevatest keelamistest, aga ometi nad suhtlevad, kasvõi pisimalgi määral, oma kaaslastega. See jutt ei vasta tõele või on midagi VÄGA olulist rääkimata, või on teema teadlikult loodud.
Lihtsalt uurimus inimpsüühika vallas.
 
P 20. november 2013, kl 15.54
mõttekoht
See ei olnud ju mingi nali. See oli irvitamine.
Kuna ema oli mulle ostnud nõmedaid riideid, et naabritele meele järgi olla, siis "sõbranna" tegi omaarust targa ja loogilise järelduse, et ema seega arvustas ka teiste riietust ! Ei arvustanud tegelikult ! Kiitis hoopis teisi ! Kõik olid pühakud.

Mis mõttes äratundmisrõõmu? Saates babuljad ikka väga lärmakalt ja krõbedate sõnadega kritiseerisid noori naisi.

Mu ema ja tädi on aga nende babuljade täielikud vastandid. Võõrastega aupaklikud, viisakad, teiste riietust ei ole nad iial arvustanud.

See solvas, et emal ja tädil ei olnud nende kritiseerijatega mitte midagi sarnast.

Ja ütles ta seda nimelt sellepärast, et mind alandada, selle koha pealt tunnen "sõbrannat" hästi.

Meil oli küll omavahel naljatlemisi varemalt.

Saan väga hästi aru, mis on süütu nali ja mis mõnitamine !!!!!!!!!

Ja kui nalja tahtis teha, naljatanud siis hoopis, et tema ema ja tädi. Oma ema üle ta aga nii ei naera.

See kõik juhtus sel päeval, kui mehega kokku kolis ja mulle selgeks tegi, et minuga enam suhelda ei soovi.

Väga hästi saan aru, kui sõbralikult nöögitakse või kui mõnitatakse.

Psühhiaatri juurde saatis mind günekoloog, sest uskus, et pidevad kõhuvalud on närvidest. Ja psühhiaatrid ei öelnud mu jutu peale mitte midagi.

bb
Minusse suhtub "sõbranna" põlgusega, olingi talle ainult ärakasutamiseks.
Selge see, et on oma mehele ülihea naine, sest mehele saamine oli talle elu ja surma küsimus.

Minul käskis peigmehe minema saata, aga ise hoiab oma suhtest kümne küünega kinni.
Kuigi öeldakse, ära tee teisele seda, mida sa endale teha ei taha.

Muidugi huvitab psühholoogida, sest tahan INIMESI TUNDMA ÕPPIDA ja nende käitumisest aru saada. Olen kuulnud, et psühholoogiast huvituvadki probleemidega inimesed.

Isa oli väga vaikne, isa ei ole mulle halvasti öelnud ! Rahulik inimene.

Mis emasse puutub, siis ta oli hirmude küüsis. Et mida teised ütlevad. Elu ja surma küsimus oli kõikide meele järgi olla.
Meie kodus ei olnud midagi varjata.

Eks hirmud olid sõja, küüditamise ajast. Ema kartis, et tuleb uus sõda ja siis kõik, kellele ei ole meele järgi olnud, korraldavad kättemaksu.

Ema ise ei saanud ülikoolis soovitud eriala õppida sest keegi kaebas, et vanaemal-vanaisal olid loomad. Tööle saadeti K-Järve kanti ka sellepärast.
Ilmselt kaebaja oli naine, sealt hilisemad hirmud.

Absoluutselt kõik on räägitud.
Ema kartiski, et kui ma nüüd kõikide tüdrukutele meele järgi ei ole ja kõikide ees ei kooguta, siis uue küüditamise ajal hakkavad kõik kätte maksma ja Siberisse sõit.
 
Kr 20. november 2013, kl 16.04
"See kõik juhtus sel päeval, kui mehega kokku kolis ja mulle selgeks tegi, et minuga enam suhelda ei soovi."


Ja sina olid kohe sel päeval seal telekat vaatamas, kui ta mehega kokku kolis??
 
P 20. november 2013, kl 16.30
Kr
Jah, tulin talle külla, kus ta mulle selgeks tegi, et me enam ei suhtle. Hakkas norima ja ütles, et ta mehele ei meeldi, et ma siia tulin.
Aga minu juures oli küll 2 aastat, kui mul peigmees oli. Peigmehele ka ei meeldinud, aga mul ei olnud südant "sõbrannat" ära saata.

Lõpuks hakkas teleka taga päris ülbitsema, lükkas korteri ükse pärani ja karjus VÄLJA.
Oli öö, mul ei olnud rahagi, et hotelli minna.

Olin täiesti shokeeritud ja ei saanud midagi aru. See oli inimene, keda ma alles POPUTASIN ENDA KODUS 2 aastat !!!!!!!!!!!!!
 
69 20. november 2013, kl 16.43
Kas sadasid sõbrannale ilma eelnevalt teatamata lihtsalt kaela? Mina ka viskaksin sellise iseennast küllakutsunu välja.
Copy:
Kuna ema oli mulle ostnud nõmedaid riideid, et naabritele meele järgi olla, siis "sõbranna" tegi omaarust targa ja loogilise järelduse, et ema seega arvustas ka teiste riietust !
Sain aru, et olid sõbrannaga lahku minnes 33 või 36 aastat vana. Kas ema ostis ikka veel sulle riideid??
Kui vana sõbranna oli, kas sinust noorem või vanem?
 
P 20. november 2013, kl 16.57
69
Ikka helistasin ette ja koos läksime sinna "sõbranna" üürikorterist.

Kui "sõbrannaga" tutvusime, kandsin ema ostetud riideid. See, mis riideid hiljem ise ostsin, on teine asi.

Ühevanused oleme.
Muide "sõbranna" tuli mu poole tihti etteteatamata mu suhte ajal. Ma võtsin ta ALATI kahel käel vastu.
Oleks ma seda teadnud, et mu kohe keset ööd pakasega välja viskab ja teda üldse ei huvita, kas külmun ära või kuhu lähen.

Siis tekkis küll tunne, et nüüd ma ei saa mitte millestki aru.
 
69 20. november 2013, kl 17.18
Kui sõbranna nii meestehimuline oli ju ta siis kartis enda jorsi pärast, et lööd ehk üle.
Kui ta sind nagu käekotti pidudel käimiseks kasutas, siis tal ei olnud sind enam vaja ka. Tal oli ju uus saatja. Muutuvad ajad, olud, suhted. Miski ei ole igavene, tuleb kohanduda. Kes ei paindu, see murdub.
Selle teema postitustele ei saa vastata, sest teema on moderaatori poolt lukustatud.