69
Miskipärast ei usu, et mehe pärast kartis. Saime ju koos olles tuttavaks.

Muide ei ole üldse kindel, et mees ütles, et ma ära läheks, ma ei olnud seal nii kaua.

Usun, et tegelikult "sõbranna" ise ei tahtnud minuga enam tegemist teha, aga lihtsam oli öelda, et mees palub sul lahkuda.

Kõik oleks olnud normaalne, kui sellele ei oleks eelnenud minu suhte hävitamist.
Selles asi oligi.

Täielik idioodi tunne tekkis, kui mõtlesin, kuidas mina peigmeest ära ajasin ja "sõbranna" oli kõige rohkem mu pool 2 nädalat jutti.
Mõtlesin, kui hale idioot ikka olin.

see teema on nagu vastu seina jooks.

Vangid on ka kõige paremad paragrahvide tundjad ja need, kes peast veidi imelikud, uurivad psühholoogiat ja psühhiaatriat.

P, tollel ajal olidki inimesed puha peale sõda ja kartsid, aga ma tõesti ei mäleta, et minu vanemad ja vanavanemad oleksid koogutanud kogu küla ees, ja ei märganud ka, et küla neisse sihilikult vaenulikult oleks kuidagi suhtunud. Eks vahel oli arusaamatusi ka, nagu ikka elus, aga no mitte midagi sellist, et nüüdseks kasvõi mina, täiskasvanu nagu olen, pereinimene nagu olen, vanaema nagu olen juba, ikka põeksin lapsepõlve ja noorpõlve sõbrannade pärast.

Minul ka ei olnud südamesõbrannasid, sest elasime maakolkas ja tõesti polnud selliseid tüdrukuid, kes peale kooli oleksid ringi kolanud ja käinud mööda teiste elamisi, et niisama klatšida ja tühja jutustada.
Meie tegime maal tööd, aitasime vanemaid, suveti rohisime kolhoosipõllul ja teenisime lisaraha ja puhkepauside ajal sõime kaasavõetud võileiba ja jõime hapupiima peale, viskasime end siruli, vaatasime pilvi ja unistasime...Õhtul polnud enam tahtmistki ringi kolada ja niisama aega surnuks laterdada.
Meil olid unistused.

Huvitav tõesti, et minu noorpõlve- ja koolikaaslased olid ehk rohkemgi veel sõjajärgsed, meie emad-isad, vanaemad-vanaisad lausa sõjakeerises kogu rahuliku toimimise kaotanud hinged, aga ma ei mäleta midagi sellist, millest sina P räägid.
No polnud nii.
Pealegi sina pole sõjajärgne, sa võiksid olla minu laps ja mina pole ka sõjaaegne, olen küll sõjajärgne, aga olin liiga titt siis veel, kui küüditati ja muud sellist. Niiet sinu ema-isa nii minuealised siis.

Kas äkki polnud nii, et sinu eelkäijatest keegi püüdis koogutada võõrvõimu ees ja oli suunanäitajaks, kes ära saata ja kes mitte...
Siis jah, ma mõistan teie olukorda, sest ega sihukesi ei sallitud tõesti ja sellest siis need meeletud hirmud.
See on nagu needus või paine mitmeteks järgnevateks põlvedeks, kuni keegi selle lõpuks lunastab oma eluõnne hinnaga.

Ikka midagi muud oli teil seal ju?
Saadeti teid Kohtla Järvele?! Niisama paari lamba pärast teid poleks saadetud.

Paindlikkus on elus ülioluline, niisama peaga vastu seina jonnist joosta, on ülim napakus. Samas saab aga vabalt jääda väärikaks.

Mis imelik jutt see on, et loomade pärast kuhugi saadeti??

bb
Kui sul oli kari lehmi-lambaid, olidki vaenulik element.
Miks nii raske on aru saada, et inimeste psüühika, vastuvõtlikkus on erinev.

Emal ei olnud neid hirmusid mitte mingit põhjust tunda, aga ju tema psüühika oli selline, et tekkis foobia.
Tean naist ( nüüdseks ammu surnud ), kes läks hulluks, kui tuli Nõukogude võim ja võttis temalt ära juuksuritöökoja ja pani ta sinna tööle lihtjuuksurina ja ühe Vene proua ülemuseks.

Kohtla-Järve kanti saadeti tööle just nimelt sellepärast, et vanematel oli suur loomapidamine.

Juku
Siberisse saadeti samuti, kui sul oli suur talu. Seda teame me kõik.

bb
Ja veel. Ega mul ei olnud samuti põhjust "sõbranna" ees süütundeid tunda.
Aga ometi tundsin ja ainult selle pärast, et ta suhtles minuga.

Kuna uskusin, et olen teistest naistest viletsam ja pean tänulik olema, kui minuga üldse keegi suhtleb.
Tegelikult ei olnud mul ju reaalset põhjust ennast viletsamana tunda, sain sellest alles hiljem aru.
See põhjus oli mu peas.

bb
Need inimesed, kellest sina räägid, olid sel ajal just au sees ja lausa Vanajumala selja taga.

Siberisse saadeti paljusid niisamagi mõne kaebuse peale.Ja kaebajaks oli tihti omaenese küla mees või naine. Et oma nahka päästa, siis valetati ja kaevati ja oldi kade.
Pole üldse imelik.
Siiani on seda kadedust ja üksteise kallal saagimist ikka jätkuvalt edasi, kuigi nõukogude võimu pole enam mitu aastakümmet enam ja ammugi uus põlvkond tööealiseks kasvanud.
Niiet pole nõukogude võimus asi, ikka inimestes endas.

Kas praegugi pole neid, kes ignoreerivad seadusi? On.
Ja sinu vanavanemad olid ka just sellised, sest tollel ajal ei tohtinudki eraisikul olla suuri loomakarjasid, aga neil oli. Loogiline, et nendega tuli midagi ette võtta.
Aeg oli selline siis ja seadused vastavad. Seepärast ongi paindlikkus oluline.

Aga see Kohtla Järvele saatmine toimus ka muudel asjaoludel. Tean, sest minu kunagise töökaaslase pere veetis samamoodi pool elu sealkandis ja ma tean, miks neid sinna saadeti. Kindlasti ei olnud neil põhjus loomakarjades.

Nagu sa siin eespool ise arvad, et äkki sul on needus peal, siis kas nüüd needus on, aga energeetiliselt kindlasti kannad ja lunastad sa oma esivanemate tegusid, hirme ja muud. Juba sinu ema ja isa lunastasid ja põhjus ei ole mitte ainult su vanavanemates, vaid kuskil veel eespool. Uuri oma esivanemaid, siis ehk saad asjale jälile ja ehk saab sinu energiaid puhastada..

P
mis inimestest siis mina räägin su arust?
Täiesti tavalistest inimestest, kellelt sõda ja võõrvõim oli kõik võtnud, kelle lähedased olid tihti sõjas hukkunud ja kes olid kas ise või oli keegi nende omastest ära küüditatud. Nende elu oli segamini ja puruks, aga nad püüdsid kuidagi eluga edasi minna, lapsi kasvatada, tööd teha ja hinges püsida. Kas sa tõesti arvad, et neil oli kerge või ja nad mingeid preemiaid said või kuidagi eelisolukorras olid?
No tõesti, mis VANAJUMALA seljatagusest sa räägid siin?
Kas sa tõesti arvad, et kõigil teistel oli kerge ja vaid sinu perel olid probleemid.

ütlesingi ju, et aeg oli kole ja inimesed kartsid, aga millegipärast ei olnud nii, et naabrilastega ei lubatud suhelda. Ikka lubati ja kui oli aastavahetus, siis käisime koos vanaemaga kingikotte viimas nende perede lastele, kus isad olid sõjas surma saanud ja ema kasvatas üksi lapsi ning nende toiduks olid tihti vaid kuivad viljaterad ja vesi. Meil kasvasid õues õunad ja neid me siis jõulukingiks neile lastele viisime.

Siiani mäletan seda õnnetunnet, mida mu lapsehing tundis, kui saime teistele rõõmu valmistada. Samas polnud meil endalgi vahel eriti midagi lauale panna. Aeg oli selline.

Samas keegi ei öelnud meie kohta ainsatki paha sõna, sest kui inimene pöördub teise inimese poole armastusega hinges, siis lihtsalt seda pole võimalik mitte märgata.

Kui sul on kogu maailma rikkus, aga sul pole armastust, siis pole sul mitte midagi.
Armastus ei tähenda vaid mehe-naise vahel olevat tunnet.
Mõtle sellele, ole hea.

bb
Sa ei saanud aru. Vanajumala selja taga olid küüditajad, neid kanti sel ajal ju kätel.

Mis põhjusel su töökaaslase pere Kohtla-Järvele saadeti ?

Oleks olnud mõni heasüdamlik, kes emale oleks selgeks teinud, et ta hirmud olid põhjendamatud, siis võib-olla oleks abi olnud.
Aga ema ei rääkinud oma hirmudest teistele.

Minu juttu ta ei kuulanud. Kui üritasingi midagi öelda, kasvas ta hirm veel suuremaks ja sai mu peale pahaseks. Ma ei tohtinudki üldse suud lahti teha.

Minu vanaema küüditati koguni kahel korral koos kolme lapsega, üks neist oli siis minu ema (vanaisa sai sõjas surma). Samuti võisid nad pärast sõda elada ainult Ida-Virumaal. Millalgi lõppes see jama ära ja nad tulid Harjumaale. Mitte mingit tohutuid hirme teiste tavaliste inimeste ees ja koogutamist polnud. No ei olnud lihtsalt. Ise ma olen umbes sinuvanune.

jura jah
Mulle tundus, et ema sai aru vanemas eas, et need hirmud ja teiste ees koogutamine ei olnud üldse vajalik. Ta ei öelnud seda kunagi, aga mulle paistis, et ta kahetses, et oma ja meie elu oma asjatute kartustega mürgitas.

Näiteks ostis mulle terve hunniku nõmedaid riideid, nendes nägin välja nagu tsirkuse tola.
Seda hirmuga, et keegi ei saaks öelda, et head riided on, hästi koledad pidid olema.
Vanemas eas ema ütles, et viska need minema.



Samuti ei julgenud ta Kohtla-Järvelt ära tulla. Oli ju mingil ajal võimalik ka mujale kolida, aga ema tundis lausa kohustust sinna jääda. Kohta, mis talle üldse ei meeldinud.

Ma lapsena unistasin, et elan Põltsamaal või Paides või Lõuna-Eestis.

Ema matustel ja haual oli nii kurb. Ta tegi ju ka ise oma elu nii raskeks. Nii kahju on.

No kui ema sulle nõuka-ajal hunniku nõmedaid klounilikke riideid ostis, siis pidi teil ikka varjata üht-teist olema küll. Valdaval enamusel polnud eriti valida, kas osta nõmedamat või vähem nõmedat. Ise sain enamuse tollest ajast koolivormis elatud, polnud ei rohkem ega vähem tola, kui kõik teised samas mundris tegelased. Et keegi ei saaks öelda, et head riided? Elasid ikka samas riigis sama okupatsiooni all või kusagil mujal?

ang
Varjata riietega, mida? Sellest päriselt aru ei saa.
Nii ei käinud küll keegi. Olin riides nagu vanem inimene, nii 70a. Umbes selles stiilis riided.

Põhjus oli ikkagi jälle selles, et ümbritsevatele meele järgi olla. Et muidu panevad pahaks, kui midagi ilusat seljas on.
Aga pidid olema nõme, siis on kõik rahul.

Ei ole alati hirmudel põhjust. Vahel inimene näeb tonti seal, kus ei ole või hakkab olematuid asju ette kujutama.
Hirmude ahela vallandas ikka see ajastu, mõnel inimesel tekkis põhjendamatu foobia, ju siis nõrga psüühikaga.

Pealegi teismelisena arvasin, et ma olen mingi idioot, et nii riides käin.
Et teised on normaalsed ja käivad normaalselt riides.

ang
Ära palun pane pahaks, aga see varjamise jutt on solvav. Kuigi mõistan sind, sest sa ei tunne ju konkreetset inimest.
Mu ema oli nii üdini aus inimene, käis kahe koha peal tööl, iga päev pesi põrandaid ( mu arust liig mis liig ), endale armu ei andnud.

Kui ma pesin, siis ema pesi alati üle. Mul oli valus vaadata seda rügamist, soovisin, et ema läheks vahel kellelegi külla, tuulutaks, aga ta ei läinud kunagi.

Ma ise küll iga päev põrandaid ei pese ja pesu peseb mul pesumasin.

Uskumatu lugu. Ei imesta, et su närvisüsteem on sellise lapsepõlve pärast totaalselt rikutud, lausa invaliidistatud. Kurb.

Kas Kohtla-Järvel või Sillamäel(kus see P elas) oli riideid valida? Mina mäletan, et paremini said riides käia ainult need kellele välismaalt pakke saadeti.

Ema rikkus oma elu põhjendamatute hirmude pärast ära. Aga miks sina seda tsüklit ei katkesta? Miks sina oma elu liigse minevikus elamisega ka tahad ära rikkuda?
Kui sa ise ei oska või suuda minevikust lahti öelda, otsi tõesti asjatundlikku abi! Isegi mõne sensitiivi poole võid pöörduda, kes ehk su elamisviisi põhjustele selgitusi oskaks anda.

Mina ka mõtlen, et mis riidemure sel P-l pidevalt.

Polnud ju mingit valikut siis. Mida kätte sai, seda kanti ja tihti õmmeldi sitsitükist ise mingi lihtne ribalas selga. Pesu oli ka just selline, mis oli ja jalatsid samamoodi. Ikka "Kommunaari" king ja "Põhjala" kummik. Kel tutvust oli, see sai jah meremeeste või siis nomenklatuuri poest asju, mida teised iial kätte ei saanudki, või siis välismaalt pakikesi.

Kui su emal, P, oli tahtmine teistele näidata, et te ikka kõigiga võrdsed olete, sest käite samamoodi kehvades ja maitsetutes ürpides, siis no, anna andeks, aga mingi värk seal taga ometi oli teil.
Sellest ka pidev hirm.

Pealegi sa ütled siin eespoolt, et need, kes aitasid küüditada, elasid nagu vanajumala seljataga?! Halloo, tule maa peale.
Kui nad süsteemis olles ehk olidki paremas nimekirjas, siis ega inimesed lollid olnud, nemad mäletasid ja teadsid ja ei andestanud. Selliseid tavarahvas tõesti ei usaldanud ega sallinud. Samamoodi vaevas paljudel sellistel süsteemi abilistel endal hing surmani. Tunti meeletuid süümekaid ja mõni läks lausa vabasurma, sest ei suutnudki enam edasi elada, süükoorem surus vastu maad ja häbi oli nii suur. Kuigi ustavatele võimu abilistele ja pealekaebajatele anti isegi uued nimed ja asustati ümber uutesse elukohtadesse, et nad saaksid edasi elada. Samas elasid nad ikkagi pidevas hirmus ja paines, sest kuskil sügaval hingesopis nad ei suutnud endale andestada ja tundsid end räpastena.

Ei saa aru, mis riietejama P ajab. Sel ajal ei olnud riiete pärast narrimist, oli mis kellelgi seljas oli. Lisaks ma ei saa aru, et kuidas ta selle sõbrannatamise ajal ikka veel ema ostetud riietega käis, siis oli ta ju juba 33 ja ammu ise tööinimene? Kuidas ta ööklubides nende nõukaaegsete vanainimese riietega käis??

hakkasin just sama mõtlema, et riiete osas olime lastena kõik võrdsed. ühesugused riided seljas ja lontis sukkpüksid jalas. koolivorm oli ka kõikidele kohustuslik. eesti kroon tuli aastal 1992, olin siis kahekümnendate keskel ja oli valikuvõimalus mida omale selga-jalga osta. siit edasi läksid võimalused aina paremaks. nii, et jutt sellest, et 30 aastasena oleks pidanud jahukott seljas ööklubis ringi jooksma, on b---shitt kuubis.
P jutus on midagi väga paigast ära. kas hakkab pikk ja väljamõeldud jutt aju kurnama või on mingi muu häda sellel lool küljes.

Ma olen P-st mõned aastad vanem, aga käisin 70-80ndatel aastatel nagu mannekeen riides. Ei näinud küll kedagi, kes oleks nagu "kalts" välja näinud.

Täitsa usutav, ega siis mannekeenidki hästi riides käinud.
Mina olen P-st vanem. Käisin 1975-1980 ülikoolis ja isegi seal olid meil veel viletsad riided. Ainult kaks tüdrukut said moekad olla-ühel oli isa ameti tõttu raha lahedalt ja ostis ärikatelt riideid, teisele saatis tädi Soomest. Ülejäänud 20+ olid mitte just kaltsudes, aga ikka väga lihtsates kodumaistes riietes. Mäletan, et minul oli üksainus paar saapaid, sellised õhukesed, aga kuna oli platvormtald, siis kannatas ka talvel käia. Ja õnneks pidasid 5 aastat vastu! Üks tüdruk käis 5 aastat sama seelikuga. Riietest ei tehtud mingit probleemi, no ei olnud paremaid saada, siis ei olnud.

"Ära palun pane pahaks, aga see varjamise jutt on solvav."

Solvu-solvu, see on sul hästi käpas. Aa kui teie perel tol ajal valikut oli ja veel midagi hunnikute kaupa soetada, siis äkki oli ema paanilike hirm, et keegi kusagil kunagi midagi, arusaadav.

Kas vanavanemad, need loomadega, saadeti kah Ida-Virusse?

Kuidas sa saad enda ellu tõmmata inimest, kes Sind hoiab ning väärtustab, kui Sa ise pole veel selle inimese vääriline? Kui energia Su ümber on pidevalt negatiivne. Oled mossis, elus pettunud. Saad selle, millele keskendud. Kui keskendud sellele, mida Sul ei ole, tõmbad Sa ligi seda, mis veelgi rohkem midagi Sinult minema viib. Kui keskendud küllusele ning oled tänulik selle eest, mis Sul juba on, siis Su elu muutub arusaadavamaks ning tänu sellele ka kergemaks.

Suhted on meie enda peeglid. Ei ole võimalik tõmmata enda ellu printsi või printsessi, kui Sa ise ei ole veel printsiks, printsessiks sirgunud. Ei ole mõtet süüdistada asjaolusid või inimesi enda ümber, sest kogu teadmine asub sinu sees.

Kui kõik selle enda jaoks arusaadavaks teed, võidki vabaneda oma kannatuste köidikust ja mis see ärkamine muud ongi, kui teadlik arusaamine sellest, kes sa oled, miks on üks või teine asi sinu elus ning mõistmine, et mitte miski ei ole juhuslik.

Teemaalgatajal on need psühholoogiaõpikud millegipärast kõik mööda külgi maha jooksnud. Miks küll pole ta neist aru saanud, kes seda teab. Kuid ehk on selles teemas midagi, mis aitab kedagi teist. Siin on vägagi palju häid kommentaare ja soovitusi.

bb
Sel ajal pidi olema vaene ja õnnetu, siis oldi rahul.

Ema ei saanud ülikoolis soovitud eriala õppida, mis oli talle suur löök. Niimoodi püüdis ta meid kaitsta, et kui oleme hästi nõmedad, kõikide meele järgi ja mingit oma arvamust ei oma, siis ei juhtu midagi halba.

Tegelikult nende hirmudega saavutas täiesti vastupidise tulemuse.

N45
Ei mäleta, et kellelgi midagi jubedat seljas oleks olnud.
Poes oli normaalseid riideid ka, aga mulle osteti sellised riided, mida kannavad 80a.

Kui "sõbrannaga" suhtlema hakkasin, selgitas ta, et see riietus ikka ei sobi. Minust ei olnud tal sooja ega külma, ta kartis, et peletan niimoodi ta tulevased peigmehed minema.

ang
Ma ei saanud päris hästi aru, mis mõttes valikut ?

sõbrannaga suhtlesid kui olid üle 30 ja ikka kandsid ema ostetud riideid?

siis kui meie vanused inimesed lapsed olid, siis polnud poodides MINGIT valikut. siis kui meie vanused juba 30-sed olid, siis ei ostnud kellelegi enam emme riideid selga. ise olid loll kui omale koti ümber tõmbasid.

samaealine
33a kandsin enda ostetud riideid, aga me kohtusime palju aastataid varem. Vahepeal jäi mu suhtlemine väga harvaks, me ju ei olnudki sõbrannad, aga kui mingil ajal tuli tal isu pubisse meest otsima minna, siis kutsus mind kaasa.
Ma olin ALATI nõus minema, kui ta kutsus.

Kõige tihedam suhtlemine oligi siis, kui mul peigmees oli.

oot, kas juba 12-aastasena hakkasid pubides mehi lantima?

N45
Valikut ei olnud küll, aga sai nõmedatest riietest ikka need kõige nõmedamad välja otsitud. Sellised, mida kandsid vanainimesed.
Näiteks inetu lõikega natuke allapoole põlve pruun seelik.

Selleks, et inimesed rahul oleks.

bb
Eks olenes inimesest, arvan nii. Kui ikka on ennasttäis ja peab ennast paremaks, siis sellisel ei ole mingit häbi. Lihtsalt arvamus.