see teema on nagu vastu seina jooks.
Vangid on ka kõige paremad paragrahvide tundjad ja need, kes peast veidi imelikud, uurivad psühholoogiat ja psühhiaatriat.
P, tollel ajal olidki inimesed puha peale sõda ja kartsid, aga ma tõesti ei mäleta, et minu vanemad ja vanavanemad oleksid koogutanud kogu küla ees, ja ei märganud ka, et küla neisse sihilikult vaenulikult oleks kuidagi suhtunud. Eks vahel oli arusaamatusi ka, nagu ikka elus, aga no mitte midagi sellist, et nüüdseks kasvõi mina, täiskasvanu nagu olen, pereinimene nagu olen, vanaema nagu olen juba, ikka põeksin lapsepõlve ja noorpõlve sõbrannade pärast.
Minul ka ei olnud südamesõbrannasid, sest elasime maakolkas ja tõesti polnud selliseid tüdrukuid, kes peale kooli oleksid ringi kolanud ja käinud mööda teiste elamisi, et niisama klatšida ja tühja jutustada.
Meie tegime maal tööd, aitasime vanemaid, suveti rohisime kolhoosipõllul ja teenisime lisaraha ja puhkepauside ajal sõime kaasavõetud võileiba ja jõime hapupiima peale, viskasime end siruli, vaatasime pilvi ja unistasime...Õhtul polnud enam tahtmistki ringi kolada ja niisama aega surnuks laterdada.
Meil olid unistused.
Huvitav tõesti, et minu noorpõlve- ja koolikaaslased olid ehk rohkemgi veel sõjajärgsed, meie emad-isad, vanaemad-vanaisad lausa sõjakeerises kogu rahuliku toimimise kaotanud hinged, aga ma ei mäleta midagi sellist, millest sina P räägid.
No polnud nii.
Pealegi sina pole sõjajärgne, sa võiksid olla minu laps ja mina pole ka sõjaaegne, olen küll sõjajärgne, aga olin liiga titt siis veel, kui küüditati ja muud sellist. Niiet sinu ema-isa nii minuealised siis.
Kas äkki polnud nii, et sinu eelkäijatest keegi püüdis koogutada võõrvõimu ees ja oli suunanäitajaks, kes ära saata ja kes mitte...
Siis jah, ma mõistan teie olukorda, sest ega sihukesi ei sallitud tõesti ja sellest siis need meeletud hirmud.
See on nagu needus või paine mitmeteks järgnevateks põlvedeks, kuni keegi selle lõpuks lunastab oma eluõnne hinnaga.
Ikka midagi muud oli teil seal ju?
Saadeti teid Kohtla Järvele?! Niisama paari lamba pärast teid poleks saadetud.
Paindlikkus on elus ülioluline, niisama peaga vastu seina jonnist joosta, on ülim napakus. Samas saab aga vabalt jääda väärikaks.