Kes kehtestab tööl rangelt tööalase suhtlemise?
Sel suvel tellisime mitmeid töid erinevatelt inimestelt (ehitus) ja nendega tekkisid iseenesest ka töövälised vestlused - kes kust pärit on jne. Suhtlemine seegi, kui tööline räägib, et sel päeval ei saa tulla, sest aitab last ühikasse kolida või on tal endal vaja hambaarsti juurde minna. Iseenesest läheb jutt ka töövälistele teemadele edasi.
Oma töö juures ikka kuuleb, kui keegi on vanavanemaks saanud või teeb kellegi laps eksameid või leiab aset mistahes muu tööväline vestlus. Tööle jõudes on esmane küsida, kuidas uuel ilmakodanikul läheb, kuidas eksam õnnestus jne. Inimestele meeldib, kui nende vastu siirast ja heatahtlikku huvi tuntakse.
Kas nad avavad end? Mingil määral kindlasti. Süvitsi avamist ei tahagi, sest see eeldaks juba väga suurt pühendumist teise inimese elule ja probleemidele. Elu jooksul võib ju aeg-ajalt ka süvitsi minna, kuid kogu aeg seda küll ei tahaks. Paratamatult tähendab enda suurem avamine mingeid probleeme, raskusi ja on hea, kui saad tõesti abiks olla, kui tunned, et teisel on su toest abi või saad ise tuge. Päevast päeva aga tuttavate või kolleegide probleemidega tegelda tähendaks enda elu ja pere unarusse jätmist.
Sinu käitumine, olemine, rääkimisviis reaalses elus on mõistatus. Tõesti ei kujuta ette, miks peaks kellessegi vanulikult suhtuma või kellegi peale pahaseks saama, talle viltu vaatama, kui ta räägiks näiteks, et käis nädalavahetusel seenel ja sai korvitäie riisikaid ja tunneks huvi, kas minagi sel aastal seenel olen käinud.
Tõrjuvaks muutun siis, kui keegi pikalt ja laialt oma terviseprobleeme kirjeldab või kellegi/millegi (mõne avaliku elu tegelase, kaaskolleegi, poliitika jne) suhtes vaenulik on ning kes kangesti kiruda või halada armastab. Tõrjuvaks muutuksin ka siis, kui keegi ootamatult hakkaks mult pärima, kuidas mul mehega klapib ja kas lastel tõesti suuri jamasid pole ehk kui keegi hakkaks mu eraelus urgitsema, ilma et ma selleks põhjust oleks andnud.
Juhtumisi sattusin hobikaaslase soolaleivapeole, kus viibis ka tehinguid vahendanud maakler. Kutsuti ta sinna seetõttu, et ta oli väga abivalmis ja sõbralik olnud ning klient oli talle selle eest väga tänulik. Maakleri jaoks oli see sündmus tööga seotud, kuid suhtlemine toimus ikkagi inimlikul tasandil.
Sa väidad, et reaalses elus sa ei räägi neist asjust, millest siin, ei julgegi rääkida. Aga miks sa siin muudkui kordad üht ja sama? Suhtlemise juures on oluline, et kuulatakse vastastikku. Ja kui kellelgi on probleem, tahetakse aidata. Suhtlemisest rahulolu tekib, kui aitamisest ka kasu on, kasvõi natuke. Sinu puhul aga ei saa keegi oma "rahulolulaksu" kätte, sest oma vastustega näitad sa, et sa pole "kuulanud" (mõttega lugenud) ning kordad oma probleemi aina uuesti, veidi muudetud sõnastuses küll, üle. Siis tekibki tunne, et milleks pakkuda erinevaid lahendusi, milleks tahta aidata, kui inimene ise ei taha oma mullist välja tulla, ei taha muutuda. Kui inimene on takerdunud minevikku ja vaid sellest mõtleb ja seda võimalikult rohkem levitada tahab ning keeldub olevikku tulemast ning minevikku kasvõi jtuteemade valikus seljataha jätmast, siis polegi midagi teha. Hea psühholoog ehk saaks aidata, tema näeks inimest ka päriselt ja oskaks sellestki palju välja lugeda. Ja kui ka ei saaks aidata, oleks sinul vähemalt võimalus suhelda. Vb oled juba psühholoogi juures käinud? Kujutan ette, et nii sinulik oleks väita, et sellest polnud kasu ja ainupõhjus, miks sa rohkem psühholoogi juurde minna ei taha, on tegelikult see, et ta ei lase sul enam minevikust rääkida. Aga sinu meelisteema on ju, kuidas sind kasvatati nii, et vaatasid kõigile alt üles ning kuidas see naine sind ära kasutas ning su hinge parandamatud haavad jättis. Kui sellest enam rääkida/kirjutada/mõelda ei saa, siis polegi millestki muust rääkida. Järelikult polnud psühholoogist kasu. Kasu pole ka erinevatest raamatutest, sest sealgi soovitatakse eluga edasi minna ja mitte minevikus elada.
PS Mu lapsed on iseseisvad ja me ei suhtle iga päev. Minu suhtluspartneriteks on vanemad, kellega nende vanuse tõttu nüüd sagedamini kohtun või kellele helistan, abikaasa ning kolleegid, hobikaaslased, harvemini kaugemad sugulased, naabrid, tuttavad ja juhuslikud inimesed.
Kiri sai pikk. Väga loodan, et sa loed selle ka teist korda üle ja ei tõtta kohe oma probleemi järjekordselt kirjeldama.