et siin toimuvad mingi roboti katsetused. 40 lehte sama jura, inimese aru oleks ikka midagi uut teemasse toonud.

See on imelik, kuidas muidu nii tark ja hea inimestetundja "sõbranna" nii vale järelduse tegi.

Samas teise ema üle ei ilguta. See on ikka ülim alandamine, kui su ema üle irvitatakse.

Ei kujuta ette, et oleks tema ema üle naerma hakanud. Täiesti absurd.
Niimoodi irvitamine on ikka üle mõistuse.

mis see sinu mure peaks täna enam olema, et sõbranna tegi vale järelduse kunagi ammu. Inimesed ikka eksivad, saavad olukordadest ja ütlemistest üle, arenevad ja muudavad meelt - see, kui on asja juures progressi märgata, siis on kõik ok ju, sest näha on, et toimub areng ja inimene ISE ka üritab edasi liikuda.
Sina aga tahad vaid tagurpidi liikuda.
Ega sa vähi märgi all sündinud juhuslikult ole?
Või oled veevalaja? Need ka isegi kirstus veel heidavad ette asju, mis kunagi keegi neile lapsepõlves ütles või tegi.

Aga tõesti, peab ülim kannatus olema, et sinu jahumise peale mitte halvasti öelda. No ei oleks tahtnud sinu sõbranna kohe kuidagi olla.
Ja nüüd ütlen sõnad, mis sind närvi ajavad, aga nii see paistab küll - vaene sõbranna, tõega.

Ja veel, mis sind niiväga ärritas, kui vene babuuljad kritiseerisid noorte riietust? See oli vaid nende arvamus. Kas ei tohtinud siis või?

Kui mulle ei meeldi miski asi, siis ütlengi, et ei meeldi, aga ei hakka koogutama ja võltsilt naeratades kiitma hoopis. Vihkan sellist silmakirjalikkust ja võltsvagadust.

Tead, mis ma mõtlesin, et miks su ema teid vennaga kunagi ei kiitnud ja tundis, et kõigi teiste lapsed on teist paremad. Ta kahetses, et teid ilmale tõi, ta tundis, et ta elu on rikutud teist ja te olite talle kui takistus. Hiljem ehk sai asjust teisitigi aru, aga mis sest enam kasu oli. Tema elu oli lõppenud ja teie enesehinnang hukas.
Ja ehk oleks teil isegi parem olnud lastekodus kasvada.

See on arvamus vaid ja ei pea olema tõsi, aga kui ma ei teaks selliseid juhuseid, siis ei oskaks arvatagi. Kahjuks aga vahel emad ei tahagi lapsi, kes neile sünnivad...kuigi kohusetundest täidavad oma kohust...aga armastust, emaarmastust nende vastu ei tunnegi.

Eelmisele - P on Jäär.

Kuule, P, sa oled SUUR LAPS! Sinu tekst täiskasvanud inimese mõistusele küll ei viita!

tundub jah
ma ütlesin ju juba umb30 lehte tagasi, et P on autist või mingi muu sellelaadse vaimse hälbega isik. tema on ja jääb selliseks. jumal tänatud, et olemas delfi. ega päriselus ei peaks ükski normaalne inimene P-ga suhtlemisele vastu. aga siin räägib Piiluga nii umbes 50 inimest. kambakesi üksteisele puhkust andes ja kordamööda on võimalik Piiluga suhelda. kui üks inimene seda peaks tegema, oleks ta ammu juba kas hullukas või hauas:))
tegelikult tegelevad siinsed inimsed ju heategevusega. muidu peaks Piilu käima professionaali juures ja selle eest peaks ta maksma. siin on aga Piilul tasuta teenindus.
nii et Piilu - ütle aitäh headele inimestele.

Kuhu litsid välja Tallinnast saadeti, olen kunagi sellist asja lugenud, aga ei mäleta enam kuhu piirkonda? Teine võimalus, et ema sai sinu vägistamise tulemusena? Kartis, et saad inimestega suheldes sellest teada.

Mingid hälbed on ju paratamatud, kui pole ei normaalseid vanemaid ega ka sõpru.

jäta nüüd P
Ma elan siin välja asju, mida reaalis endasse kuhjasin. Kui ma oleks reaalis vastu öelnud või ei oleks "sõbrannale" allunud, siis seda juttu siin ei kirjutaks.

Selles ongi asi, et reaalis midagi öeldud ei saanud ja nüüd tagantjärgi siin kirjutan.

Ema üle irvitamine on igaühele alandav.

Ei ole vaja "sõbrannat" haletseda, sest tema käitus minuga täpselt nii, nagu talle kasulik oli.
Nendest asjadest temaga ei rääkinudki, sest siis ei tundnud selleks tungivat vajadust ja "sõbrannat" ei oleks huvitanud ka.
Teda huvitas ainult, kuidas mind ära kasutada ja kui rääkisin seksi-teemal, siis see ajas ka teda väga elevile.

Nii ma siis rääkisingi asjadest, mis talle huvi pakkusid. Nii tänutundest, et minuga üldse suhtles.

Ega siis "sõbrannat" üldse ei huvitanud, et mu ema kõiki kiitis jne. See oli tema jaoks väga igav ja isegi kui ma näiteks oleksingi rääkinud, ta ei oleks kuulanud.

oot-oot
Seda mitte, olid mu isaga abielus. Pealegi hirmud olid naiste ees.

jäta nüüd, P
Mind jätsid need Vene babuljad täiesti külmaks, minu pärast kritiseerigu noorte riietust palju tahavad, ma ei pööranud sellele mingit tähelepanu.

"Sõbranna" oli ju see, kes sellest suure numbri tegi ja irvitama hakkas !!!!!!

Millest sa küll järeldasid, et mind häiris ? Mul oli ometi täiesti ükstapuha, mida või keda nad arvustavad.

eks seepärast olid, et naised oleks midagi välja lobisenud. Jätad meile vist midagi rääkimata? Sinu lapsepõlve ajal ei kartnud enam keegi küüditamist, ära aja jama. Midagi muud musta oli sinu pere hingel.

69
Selles asi oligi, et midagi varjata ei olnud.
Lihtsalt inimesel tekkis foobia, foobia ongi põhjendamata hirm.

Vanaema, ema ema, rääkis oma noorusest, paljudest asjadest ja ei olnud mitte midagi, mida varjata. Vanaema oli avatud inimene, temal hirme ei olnud, aga natuke kurvameelne vahel oli. Vend sai tal sõjas surma, sõna otses mõttes maeti elusalt ja vanaema elas seda üle.
Aga muidu oli vanaema jutukas, ema oli väga vaikne.

69
Ma ju ka koogutasin naiste ja "sõbranna" ees. Kas mul oli enda alandamiseks ja koogutamiseks põhjust ? Ei olnud ju tegelikult.

Mis mõttes sõbranna tegi suure numbri babuljadega seoses? Temal oli siis, kui need babuljad telekas huumorit tegid, lõbus, ja möödaminnes tõi ka su ema ja tädi sellesse. Ju ikka miskit sarnast seal oli, egas muidu. Tänaseks päevaks on tal see lugu ammu meelest läinud ja mingit numbrit ta sellest ei tee. numbrit teed ikka sina ise, meenutades ammust seigakest, mis sind ebameeldivalt puudutas.
Järjest enam hakkab tunduma, et su probleem on ainult selles, et tõlgendad olukordi ja inimesi palju hullematena kui need väärt on. See joon võis sul juba lapsena olla ja sestap su ema ja tädi teiste aadressil kiidulaule laulsidki kogu aeg, kui läheduses olid, et ehk hakkab see sullegi külge. Lapsed on ju suured matkijad. Kust sa oskad kindlalt väita, et nad ka siis, kui sind kuulmas polnud, sama juttu rääkisid? Kas sa kuulasid salaja nende vestlusi pealt?

Kas sa lapsena ka iga sõna peale nii tohutult solvusid või on see häire nüüd välja löönud?

P-le
"Sõbranna" mu ema ja tädi üldse ei tundnudki, ema on korraks kaugemalt näinud, rääkinud nad omavahel ei olnud. Mis sarnasust seal oli, kui mu ema teisi iial ei arvustanud.
Täielikud vastandid just olid.

Selline irvitamine ei ole nali. Kui nii väga tahtis nalja teha, teinud siis oma ema üle.

Ütles ta seda, et mind ja ema mõnitada, sest nüüd oli tal mees ja enam head nägu vaja teha ei olnud.

Pole ju normaalne ilkuda "ehee, sinu mutt ja tädi". Täpselt tema sõnad. Sõbralikust naljast oli asi kaugel.

Juku
Ei olnud mul lapsena mingit põhjust solvuda, ei mäleta küll.

P-le
Lapsena ei olnud mul solvumiseks sellist põhjust, ei olnud ju siis oma elu kellegi pärast ära rikkunud.
Kui ma teismelisena solvunud olin, ega ma siis emale kaebama ei läinud ometi. Mind häiris hoopis see, et ma vastu öelda ei tohi.

Oli ikka pauk küll. Võtsin "sõbranna" enda poole, rikkusin oma suhte -- ja mis välja tuli ... Sellepärast see ilkumine ka häiris.

P-le
Jah, olen kindel, et ema kiitis teisi ka, kui mind ligiduses ei olnud. Teiste kiitmine oli tal nii veres.
Arvustada ei tohtinud mitte kedagi, see oli täiesti lubamatu.

Misasja sa heietad neid vanu mõttetuid asju. Sõbranna, teades sinu reageeringut ja solvumist, tundiski naudingut sellest pilamisest.

R
Sul on õigus. Sest igaüks solvub, kui ta ema üle naerdakse. See on ju äärmiselt alandav.
Samas ei ole mu ema sellist ilkumist mitte millegagi ära teeninud.

Jah, emal olid hirmud, aga "sõbranna" sai sellest hoopis KASU ja ilkumise asemel oleks pidanud mu emale aitäh ütlema.

Kui nüüd mõelda, et suhted mitte ühegi naisega (v.a. libasõbranna) pole sul õnnestunud, kuna kõik sind kohanud naised on sinu suhtes vaenulikud, pahatahtlikud ja sind solvavad, siis selline asi ei saa kuidagi tõsi olla. Isegi kui sinus on miskit eemalepeletavat, mis mõjub just naistele ja mitte meestele (!?!), ei saa kõiki naisi pidada sinu suhtes pahatahtlikeks. Ilmas on tegelikult väga palju headust ja seda mitte kohata pole võimalik.
Vaid sina näed neid naisi enda suhtes pahatahtlikena, neid kõiki, kellega sul pole õnnestunud suhteid luua. Sa usud, et su pilk on objektiivne ja näed tõde, kuid tegelikult oled väga subjektiivne ja hindad naiste käitumisi ja ütlemisi valesti. Ilmselt tegid nii juba lapsena. Ja kuna see ongi su probleem, siis loomulikult sa ei saagi ise sellest aru. Kui sa saaksid aru, siis ju probleemi polekski. On ju nii?

Mina ka ei suuda endale andestada, et noorena ei õppinud paremat eriala, et töötasin sital töökohal kunagi, et ei osanud raha kantida, et abiellusin liiga ausa inimesega, et mul on lapsi vähe, et üldse kuulasin meest ja elasin kohas, kus poleks elada tahtnud jne ja seda ka, et püüdsin inimesi mõista, kuigi, mis neist ikka vaja mõista, küll ise mõistavad, jõuad siis sina kõiki mõista...onju?

Nii ma siis vaatangi oma elule tagasi ja oooooh, jube küll, kui ma oleksin teisiti elanud, teisi valikuid teinud, oleks mu elu palju, palju, palju parem praegu.
Aga miskipärast näe abiellusin inimesega, kes ei tahtnudki elukohta vahetada, sest tal oli selline töö, mida mujal poleks teha saanudki.
Näe, olin ikka loll, et lasin ennast sedasi mõjutada ja elasin kohas, kus elada ei tahtnudki.
Mina tahtsin palju lapsi, aga mees ei tahtnud ja mina loll, allusin tema tahtele.

Viuviu, nüüd mu elu rikutud, enam lapsi ei saa, pean leppima sellega, mis on. Enam ringi ka ei koli, pean leppima sellega, kus elan...
Mees teadlikult ronis mu ellu just selleks, et minu elu ära rikkuda, et tal oleks endal vaid hea ja soodus variant..töökoht käejala ligidal ja kodus tasane naine, kes hoolis, mõistis ja kuulas teda.
Ei suuda endale andestada, kuidas küll nii loll olin.

Aga, mis seal imestada, ema kasvataski mind nii, käskis ikka sõbralik olla, inimesi mõista ja ära kuulata.. Näe nüüd, mis ta sellega tegi, kasvatas minust sihukese jobu, kes üldse ei osanud oma tahet peale suruda, ikka arvestas mehe arvamusega.
Nüüd mu elu on nii rikutud, et vastik on, lapsi pole niipalju, kui oleksin tahtnud, elanud olen ka mehe soove arvestades, täiesti vales kohas..
No kas pole jube variant, kohe ei suuda endale andestada seda, et mehe tahtmist arvestasin, kuigi ma tean, mees kasutas mind ära, sest olin nii loll.
Ta hoolis lastest väga, aga kindlasti sellepärast hooliski, et minu üle irvitada, et ma tunneksin, milline jobu olen, et ega tema hakka nüüd lapsi kõrvale jätma, et seda aega mulle pühendada. Issand, ma ei suuda, mu elu on nii rikutud ja midagi enam loota ei ole, elu on läbi,ikkagi keskiga ja mida mul enam siin oodata on ja teha on.
Appi, surm ka ei tule veel.
Ei tea, kas peaks mehele kätte maksma, et ta minuga abielluda tahtis ja mind sedasi ära kasutas ja mu elu tuksi keeras.

Kõik on üle võlli selle tegelase puhul. Ise on kahtlaselt taipamatu, vanemad olid absurdselt allaheitlikud, sõbranna oli absurdselt õel, sellel omakorda uus õel sõbranna. Isegi välismaal ahistati viisil, mida teistel kunagi ette ei tule.

P-le
Mul ei olegi teiste naistega pikemat suhtlust olnudki. Lihtsalt ei teki kontakti, eks see on ilmselt selle tulemus, et õigel ajal ei saanud suhelda.

"Sõbrannaga" sidusidki KOMPLEKSID. Me mõlemad olime kompleksides, eri põhjustel küll.

Lapsena ei olnud mul mitte mingeid eelarvamusi.
Mäletan hästi, kui olin segaduses ja hämmingus, kui mul teistega suhelda ei lubatud. Hiljem hakkasin arvama, et teised on minust paremad ja ma seetõttu nendega suhelda ei saa.

Ajapikku ma ei osanudki tüdrukutega enam suhelda, sest mul ei olnud kogemusi ja ma enam ei saanud aru, mida ja kus ma midagi ütlema pean. Sattusin pabinasse ja jätsin tobeda mulje.

P

Sa ise mõnitad siin oma EMA kõige rohkem, kuidas sa üldse sedasi võid. Serveerid oma ema olemist ja tegusid just nii, et kõik saaksid su ema idioodiks pidada.
Lihtsalt häbi on sinu pärast ja päris ausalt on.

Ja kui siis su sõbranna, kompleksides nagu ta oli, võrdles kaht vene babuuljat su emaga ja tädiga, siis oli see sinu meelest sinu ema üle irvitamine.
See oli vallatu ja pisut õel nali ja sihukesi nalju teevad inimesed pidevalt, iga päev, iga tund.
Ainult vahe on selles, et need inimesed oskavad ka enda üle naerda, kui mõni tobe koht tekib.

Sina aga ei suuda naljast üldse aru saada, või sa ei tahagi seda. Raske on niimoodi tõesti elada, ei imestagi.

Milline oluline erinevus on naistega ja meestega rääkimises? Kui sa just iga mehega ei flirdi, siis sellist neutraalset juttu ajada, mis tohutut erinevust sa küll näed?
Kunagi oli siin üks veider teema kus mees jättis naisele öö eest raha maksmata, hoopis tappa andis. Kas see oli sinu tehtud teema, P.?

vaata
See ei olnud naljana mõeldud, sel päeval "sõbranna" noriski mu kallal, sest tal ei olnud mind enam vaja. Minu töö oli tehtud, käisin tal kaasas meest otsimas.
Mees leitud, ma olin nüüd üleliigne.

Selliseid õelaid nalju oma ema kohta ta ei teeks.
Ei irvitaks ta oma ema kallal niimoodi mitte iial !!!!!!!!

Jah, oli alandav, sest mu ema ei ole iial teisi kritiseerinud.

Saan naljast aru, aga see oli m6eldud ilkumisena, mitte naljana.

mai
Ei ole sellist teemat lugenud.

vaata
Ei ole hirmud ja foobiad idiootsus.

Nn. s6branna pidas mind aga idioodiks ja pugejaks, et ta tahtmistele ja tujudele allusin ja olin hea ori.

viuviu
Oma meest ühe lihtsalt manipuleeriva naisega küll võrrelda ei saa. Need on ju täiesti erinevad olukorrad.

Oleks tulnud su ellu üks naine, kes hakkab sind mõjutama iseendale halba tegema ...
Või mees, kellega koos elad ja on su abikaasa.
Neid omavahel ei saa võrrelda.

"Sel päeval sõbranna noriski mu kallal, sest tal ei olnud mind enam vaja."
Oled oma järeldustes kindel, kuid sul pole ju suhtlemiskogemusi. Millele su kindlus toetub?
Suhtlemises on lõputult käitumisajendeid, mis sõltuvad suhtlejate iseloomudest, hetkeolukordadest, hetke tujudest/meeleoludest ja muustki.
Norimisest. Noriv on nt see, kes järjepanu tuletab meelde teise eksimusi, valestitegemisi, mis iseenesest pole vale, kuid kokku kuhjatuna võtab noritavalt viimse tuju. Enamasti elatakse nii oma paha tuju välja. Norimiseks võib asi minna ka siis, kui teine väikse iroonilise märkuse peale ülemäära solvub, kui ta iroonia mõttest aru ei saa, ei taipa, et mingi põhjus irooniliseks ütlemiseks või ka pilkeks täitsa olemas oli. Tavaliselt suhtlejad, isegi kui nad hetkeks või kauemaks solvuvad, ka mõtlevad, mis see põhjus nüüd oli ja mõistavad teise ajendeid. Tavaliselt suhtlejad unustavad solvangud ja lähevad eluga edasi.
Sina polegi üldse suhelnud, sest nii kaugele pole sa ühegi naisega kunagi jõudnud, kuid ometi pead end suureks suhteeksperdiks, teades täpselt, miks ja kuidas. Millel su veendumused põhinevad? Võtad need oma peast, kuid sinu peas on teistsugused arusaamad või keemiline koostis või ? võrreldes nende inimestega, kes igapäevaselt suhtlevad.
Ja kui kellegi ütlemised juba väga ebameeldivaks muutuvad, siis tähendabki see, et suhe on läbi. Halvaks läinud suhteid lappida pole mõtet, kui just tungivat vajadust pole. Miks sa ikka selle sõbranna külge kleepusid , tal külas käisid, talle helistasid, kui sõbranna enam suhelda ei tahtnud? Kusjuures tema mittetahtmise põhjused polegi nii tähtsad. Ja tähtis pole ka see, miks ta varem ise sinuga suhtlemist otsis ja sinul külas käis. Asi oli läbi ja kõik. Kui sa sellega ei leppinud ja jätkasid omapoolseid suhteotsinguid, ei jäänudki tal muud üle, kui järjest ebameeldivamaks muutuda, sind järjest räigema käitumisega eemale peletada. Sinu seisukohalt pole ju oluline, kas sõbranna käitus hästi või halvasti.
Eriti rumal on arvata, et su suurte ohverduste tõttu oleks pidanud sõbranna sinuga edasi suhtlema, lihtsalt kohuse- ja tänutundest.
Suhtlemine on rõõm, mitte tänutunnetega manipuleerimine. Suhtlemine võib olla ka kohustus, nt mõne sugulase, töökaaslase või naabriga. Kuid kohustust ei saa teha pidevaks ja suureks nagu sina seda oma sõbrannale peale surusid peale kõike juhtunut. (Jah, enne surus sõbranna ennast sulle peale, kuid sulle ju sobis see.)