P
ma tahtsin sulle lihtsalt näidata, kuidas igaüks meist võiks olla rahulolematu ja alati leida mingi koha, millega ta rahul ei oleks ja mida annaks takkajärgi kruttida ja mõelda, et oh, mis küll oleks võinud olla, kui asjad poleks nii olnud nagu nad kord olid.
Tead, see kõik, mida sa oled oma elus kogenud, see kuuluski sinu elutee juurde, see oli sinu elukooli õppetund.
Ja lisaks, tavaliselt on nii, kui miski asi elus on niiiiii pagana halb olnud, siis inimene ei tahagi seda endaga kaasa tirida, ta püüab sellest üle olla, seda unustada.
Kui minuga keegi enam suhelda ei taha, siis milles asi, las läheb, ja mina kustutan ta, mitte ei vea seda ebameeldivat pidevalt endaga kaasa.
Ja miks sa arvad, et OMA meest ei anna mõne naisega võrrelda?! Ikka annab, sest mõlemad on ikka eelkõige inimesed ja inimlik olemus pole midagi nii erinev. Ka mehed manipuleerivad perekondades, sama teevad naised perekondades, kui nad seda teevad.
Pidevalt mõeldaksegi omakasule, kas sa pole seda märganud.
Sina siin ju ka, mõtled oma looga samamoodi vaid endale, tahad paremat enesetunnet, otsid kaastunnet, soovid, et meie siin tuleksime sinu poolele ja kiruksime üheskoos siis seda sõbrannat ja kui keegi julgeb sinu sõbranna toetuseks midagi öelda, siis oled sa solvunud.
Oma emale ära poogi silte külge, sina ei tea, mida ta tegelikult mõtles, mida tegelikult oli läbi elanud ja sina ei ole nüüd küll takkajärgi tema tegude arvustaja ja hindaja.
Sa ei tunne iseennastki, liiati siis oma ema.
Aga selle sõbrannaga on sul tõesti midagi väga imelikku, muidu sa ei punnitaks tema ümber nii kaua aastaid.
Lisaks, sa pidid hea meeste ekspert ju siis olema, kui sõbranna sinu toetusel püüdis meest leida..
Vaata, meie, naised, oleme püüdnud ikka meeste tähelepanu leida, sest looduse kutse vastu ei saa...
Aga juba see väljend, et läksime meest otsima, ajab mind öökima...otsima??!!
Mida asja, kükitasite ööklubides, jahtisite mehi, küll koos sõbrannaga, küll sina üksida, lõite lihtsalt kallist aega surnuks...mehi lantides...
Sul on ehk hoopis kahju oma raisatud elust ja ajast ja nüüd, et ennast mitte nii räbalalt tunda, otsidki süüdlast sõbrannast, kellega te ju koos seda kõike tegite, otsid põhjust oma lapsepõlvekodust, lood oma emast kujuteldava tegelase, kes sind vildakaks painutas...
Aga jah, liiga lihtne on süüdistada lapsepõlve ja oma vanemaid, põhjust sealt ikka leiab ja eneseõigustust ka, selleks ei pea isegi kuigi osav manipulaator olema.
Minul on paha sinu lugu lugeda, sest üks endast lugupidav inimene nii ei räägi, nii ei mõtle ja ei raiu musta valgeks.
Sa oled kas tõepoolest hingepõhjani räbal või ääretult kade sõbranna peale, kes, vaatamata oma kompleksidele ja viletsale mehelikule väljanägemisele, näe ikkagi leidis mehe, sai lapse...aga sina, kes sa olid niiiiii ÜLLAS oma arust, istud ikka üksi ja sobrad minevikus, otsides süüdlast.
Tükati tundub, et su lugu pole tõene, see oleks nagu siia sihilikult kokku klopsitud teema, nagu seebikas, mida aina loetakse ja mõeldakse kaasa ja raisatakse oma aega...
Oot, sina ju praegu käitud siin ülimalt egoistlikult, sa röövid teiste hinge, teiste aega, selleks, et SINA saaksid raiuda oma kinnikiilunud tõde, ennast õigustada ja ennast paremini tunda... Mida selline teguviis siis parem on sinu sõbranna väidetavast kleepumisest sinu ellu?
Sa kasutad siin meid kõiki ära OMA huvides ja pead meie nõuandeid valedeks, lihtsalt irvitad meie kõigi üle.
Mida see parem on?
Sina kasutad meid siin ära ja meie ise tuleme sinu manipulatsiooniga kaasa, seega oleme me ise selles süüdi, et laseme sinul meid ära kasutada.
Täpselt sama muster, mis sinu kujutatud teemal.
Sellest aspektist vaadatuna ei ole sa karvavõrdki oma "vastikust" sõbrannast parem. On nii?
Muidugi, kui see teema üldse tegelikkus on ja mitte sinu peas kokku pandud üks lugu lihtsalt.