Kergelt huultele tulevad väljendid - sa oled ebanormaalne, oled sa idioot või, täitsa soe peast, kas unustasid rohud võtmata jne - mõjuvad öeldavale solvavalt, on üledramatiseeritud, kuid näitavad siiski selle, kellele nii öeldakse, tavapärasest/normaalsest eristumist.
Tavapärase ehk siis normaalse kohta kasutatakse väljendit "hall mass", mis suures plaanis välistab isikupära, teeb halli massi hulka kuuluja igavaks üldlevinud normide täitjaks.
Teha vahet, millal normaalsest erinev on isikupärane või millal ebanormaalne, pole eriti keeruline. Isikupärased, omanäolised inimesed (samuti väljamõeldud raamatu- või filmikangelased) tekitavad huvi, nendega tutvumine (ka kaudselt - meedia kaudu) annab midagi juurde, võimaldab võrrelda, erinevuste üle mõtiskleda jne.
Ebanormaalsus pole huvitav, õieti pakub see huvi seni, kuni vaatleja veendub, et omapärasus pole isikupära, vaid on kõrvalekalle.
P, kuidas sa end tunneksid, kui grammofon mängiks sulle vaid ühe vinüülplaadi üht kohta? Kui grammofon ei laseks plaate vahetada, kuigi sa seda pidevalt üritaksid? Kas taolist grammofoni, mis vaid ühest plaadist väikest lõigukest mängiks, saaks pidada terveks? Või viiksid sa grammofoni lõpuks parandusse?
Siin foorumis on terve rida inimesi, kes on üritanud sind kui katkist grammofoni kaudteel parandada. See pole õnnestunud. Tegelikult tunnevad paljud üritajad end praeguseks ebanormaalsetena, et nad üldse sellist lootusetut tegu korduvalt on teha proovinud. On meil miskit enda lohutuseks leida? Ega muud, et vahel harva on meie "parandamist vajav grammofon" mänginud ka pisut suuremat lõigukest, mis on andnud lootust, et ehk ometi saab nüüd isegi plaati vahetada.
Grammofonil puudub mõistus ja puuduvad tunded. Ise ta end parandada ei suuda. Sinul on mõistus ja tunded olemas, kuid sellest ei piisa, et ise end parandada suudaksid ehkki oled saanud lugematul arvul häid nõuandeid, kuidas seda teha saaksid. Sa oled nii katki, et vaid professionaalil ehk õnnestuks midagi päästa.
Mis kergendus see on, kui 2 ja poole aasta jooksul samast asjast kirjutades + varasematel aastatel samast asjast mõeldes pole sa natukestki sest asjast eemaldunud, hoopis vastupidi. Sa oled ühe väga vastupidava plaadi "valmis meisterdanud" ja selle mängimine kummitab nüüd ka teemaga seotud foorumlasi. Meil on siiski ka muu elu, mis aitab eemalduda, kuid sinul ... Sinu peas mängib sama plaat pidevalt. Nii võib hulluks minna ja ilmselt nii ongi juhtunud.
Kordan ja toonitan, asi pole möödanikus juhtunul, asi on selles, et sa sellest lahti ei lase.
Ainuke, tõesti ainuke võimalus sul enda olukorda kergendada on leida professionaalne parandaja, kes suudaks su peas mängiva plaadi ringi vahetada. Ise sa seda ei suuda, seda enam, et usud sest mingit kergendust leidvat.
Oled kirjutanud, et soovid suhteid naistega, mis tähendaks ühtlasi normaalset elu. Seni, kuni sa reaalselt aitavat abi pole otsinud ja mängitad sama plaati, pole sul vähimatki võimalust normaalset elu elada ja naissuhteid leida.
Mineviku koht on minevikus, elada tuleb hetkes. Ütleb vanasõnagi "Kes halba asja meelde tuletab, sel silm peast välja", mis tähendab seda, et halva meenutaja ei näe olemasolevat korralikult kahe silmaga, ei näe tervikut. Sinul on ka see ainuke veel nägev silm tõsiselt kannatada saanud. Ka see silm kiikab sul möödaniku halva asja poole. Vanarahva tarkused on ajaproovile vastu pidanud ja neid tuleb uskuda.