Vahelduseks lühikokkuvõte ühest raamatust.
Jõukast perest pärinev Nicole abiellus mehega, kelle põhiliseks sihiks oli naise raha. Neil sündis tütar. Raske sünnituse tagajärjel N rohkem lapsi ei saanud loota.
N töötas galeriis, kuhu palkas abiliseks Anna. Anna kadestas oma tööandjat. Ta käitus ülemusega imearmsalt ning temast sai N arvates hea sõbranna. Tegelikult võrgutas A Nicole abikaasa, mitte armastusest vaid ikka raha pärast. Veelgi hullem, selleks et meest täiesti omale saada, kahjustas ta autot, millega 8 aastast tüdrukut sõidutati. Laps hukkus.
Anna jäi lapseootele ja lahkus töölt. Poja sündides helistas ta endisele tööandjale ning häält moonutades teatas: "Õnnitlen mehe isaks saamise puhul!"
Nicole sai kõigest teada mehega sel teemal vesteldes. Suures masenduses olles sõitis ta autoga end peaaegu surnuks.
Füüsiline paranemine võttis aega ligi aasta, psüühilist paranemist ei paistnud esialgu kuskilt. Lähisugulasi Nicole`l enam ei olnud, oli vaid kauaaegne koduabiline, kelle tagant-tõukamisel N asus omale uut elu looma.
Ta lahkus aastaks kodust, tegeles vaimsete ja füüsiliste harjutustega, leppis vähesega (toit, riietus, elutingimused) ja hakkas lõpuks taas olevikus elama.
Koju jõudes oli ta väga muutunud, lausa niipalju, et teda ei tuntud ära (kaalulangus, treenitus, vaimne sära). Mehest, Annast ja nende pojast ei tahtnud ta midagi teada. Vaid tütre haual käis ta edasi.
Oma säraga ta lausa tõmbas inimesi endale ligi. Kõik tahtsid ta soojusest osa saada. Ta tutvus toreda mehega, vastastikune armastus viis nad kokku.
Annal polnud süümepiinu, kuid jõudeelu ei mõjunud talle hästi. Alkohol, narkootikumid laastasid ta välimust. Ühel joobehetkel näis talle, et mehe surnud tütar tuleb ta juurde ja karjus: "Sa oled surnud, ma ise lasksin pidurivedeliku maha voolata." Tulijaks oli mees, kes taipas kõike. Joobnud mees tappis Anna.
Nicole sai omale poja, Anna lapse. Selgus, et Anna oli N onutütar (väljaspool abielu sündinud).
Miks ma kirjutasin sellest siin? See on vaid raamat väljamõeldud tegelastega. Aga päriselus juhtub ka selliseid asju. Anna tegevus sõbrannana oli märksa hullem võrreldes P omaga. Nicole võttis end kätte ja sai raskustest üle. Veelgi enam, ta muutis end seesmiselt säravaks, ligitõmbavaks.
P aga ei viitsi endaga midagi teha, ei füüsilisel ega vaimsel tasandil. Palju mugavam on oma hädades kõiki teisi süüdistada ja ennast haletseda. Selline laiskus ja lisaks veel ümbritsevate inimeste kahtlustamine, neisse eelarvamuslik suhtumine peletabki kõik tast eemale. Kes tahaks sellise inimesega sõbrustada? Ei keegi.