Oleks huvitav teada, kas P eraviisilises kirjavahetuses suudab hoiduda enda ja oma senise elu kirjeldustest ehk siis astub (kirjalikku) suhtesse uuele avatuna.
Siin loetu põhjal näib küll, et see on võimatu. Ta kohe ei suuda millestki muust kirjutada, ikka vaid oma tossikeseks olemine, naiste vaenulikkus ta vastu, imestamine ja huvitundmine, miks temaga nii käitutakse ja muidugi see paha teda ärakasutanud sõbranna.
Kõik vastused, nõuanded, soovitused, analüüsid jm on kui sorts keevat vett külmavee ämbrisse - pisike hetkeline lainetus ja pealispinna soojenemine ja kõik. Süvahoovusteni ei jõua miskit, rääkimata kogu vee soojenemisest.
Mõtted lähevad tahtmatult sellele, kas tõesti on täiskasvanud inimeste seas massiliselt nii palju neid, kes "lambist" tossikeste vastu oma vaenulikkust välja näitavad. Ei meenu sellised seigad ei enda käitumisest ega ka pealtnähtud juhtumitest. Laste seas võib taolist leida. Neis on veel atavistlikku julmust, nõrgema hävitamissoovi. Laste empaatiavõime alles areneb, nad on siiralt armsad hea ja ilusa suhtes, kuid naudivad ka nõrgemate kiusamist, sest see teeks nad justkui tugevamaks/paremaks. Koolivägivalla teema on omaette teema. Sellesse mahub suhteliselt süütut kiusamist, mida vist küll kõik lapsed on ise nii kogenud kui ka eakaaslastele põhjustanud ja mahub ka räiget kiusamist. Arvan, et sellise käitumise peamine põhjus on tahe olla keegi. Enamik inimesi leiab suureks saades teised võimalused end kellenagi (väärtuslikuna) tunda. Nad ei pea oma üleolekutunnet nõrgemate peal välja elama, nad tunnetavad oma väärtuslikkust niigi. Osaliselt miskit jääb siiski ka alles - see väljendub nt avaliku elu tegelaste kritiseerimises. Kriitikaks võib küllaga põhjust olla (võib ka mitte olla), kuid põhiline kritiseerimise ajend on ikkagi hetkeline üleoleku tunne kritiseeritavast. Minu tähelepanekute järgi need, kes tunnetavad oma positsiooni tugevust, väga kriitilised pole. Kriitika võib ka asjakohane ning vajalik olla ning end tugevalt tundvate inimeste kriitika ongi enamasti selline.
Tagasi algusesse tulles, tõesti ei usu, et nii palju leiduks neid, kes kelleski tossikest ära tundes hakkaks oma üleolekut upitama. Üle jääb kaks võimalust - isik tunneb vaenulikkust seal, kus seda pole või tingib ta teatud vaenulikkuse oma ütlemiste ja kehakeelega ise, ehk siis näib ise vaenulikult meelestatuna. Selline olek, ka tahtmatult, tekitab vastureaktsiooni.
Kui nüüd ette kujutada olukorda, kus vestlus toimuks inimesega, kelles nähtub küll ettevaatlikkus ja kartus, kuid kes siiski on sõbralik ja heatahtlik, kui palju leiduks neid, kes sellisele inimesele kohta kätte näitama kipuksid? Arvan, et väga vähe.
Vastumeelsust tekitab küll aga isik, kes pidevalt toonitab "Mis nüüd mina, eks teised tea paremini" jm sarnane rääkimisviis. Pole just meeldiv suhelda inimesega, kes ennast pidevalt madaldab. Võiks ju arvata, et enda kehvaks toonitamine on ülimalt altruistlik tegu, kuid tegelikult on see üks egoismi vormidest - toppida oma isik vestlusesse, mida saaks vabalt pidada neutraalselt.
Oma arvamus lähtub loomulikult isikust endast, kuid oma isikut ei pea rõhutama ei positiivses ega negatiivses võtmes. Oma isikut positiivses võtmes rõhutavad "kiidukuked" tekitavad ka vastumeelsust, täpselt samuti nagu oma isikut alavääristavad tossikesedki. Selleks peab aga siiski esmalt vestlusesse laskuma.
Ilma selleta, puhtalt välise põhjal, võib vastumeelsuse põhjuseks olla nt lõhn või suisa ebameeldiv hais. On niiöelda häid lõhnu, mis paljude teiste jaoks on ebameeldivad ja on ka haisu, mis kõik lõhnu tundvad inimesed eemale peletab.
Vahemärkusena ütlen, et ma ei kahtlusta haisulevitamises teemaautorit, vaid arutan üldiselt põhjuste üle, mis võiksid panna kellestki eemale hoidma.
"Lõhnava inimese" eest olen ma isiklikult küll põgenenud ja arvan, et seda on teisedki teinud.
Mis veel võiks eemale peletada? Võibolla näoilme, mis väljendab miskit (solvumist, kurjust, pahameelt, hapusust jm). Meenub üks teleris nähtud naine, kel alati näol ilme, mis jätab mulje, et talle tehakse pidevalt liiga. Algul arvasin, et ta ongi selline solvuja tüüp, kuid nüüd olen aru saanud, et tal lihtsalt ongi selline nägu ja ta ei saa sinna miskit parata. Võibolla kaameraväliselt on ta teistsugune ja ka naeratab vahel, kuid teleris esinedes pole teda teistsugusena näinud.
Mis veel? Muud ei tulegi pähe, ehk keegi oskab täiendada.