Keskealine naine, minu kirjeldatud naise perenimes on "ä" täht, aga tõesti ei taha rohkem täpsustada.
Kartus end lollina näidata võib esmakohtumisel tekkida, eriti kui vestluspartner on erudeeritud ja/või kuulus isik. Enamasti teatud ebalus või õieti öeldes eelarvamus vestluse edenedes kaob, sest ka mis tahes alal tarkadel inimestel on tööväline elu ja see on üldiselt võttes üsnagi sarnane lihtinimeste omale. Professorid müttavad nt aiamaal, kuulsused teevad remonti jm taoline. Nii et ühist jututeemat on piisavalt.
Esmakohtumise vestlus kellega tahes, kui see pole just mingi intriigiga seotud, sujub üldjuhul kenasti. Isegi kui võõra vaated ei sobi, ei hakata seepärast suvalise inimesega riidu kiskuma. Kui üks teema ei istu, katsetatakse muuga. Kellelegi nähvamine või koha kätte näitamine tuleb teemaks ikkagi vaid juhul, kui see keegi selle nimel ise "pingutab" - intrigeerib, oma sallimatust välja näitab, valimatult nt kõiki äri-inimesi valimatult varganägudeks sõimab vm sarnast. Kordan ennast - heatahtliku inimesega lõpeb esmavestlus sõbralikult või vähemasti neutraalselt. Iseküsimus on, kas selle inimesega ka edaspidi suhelda soovitakse.
Enamasti nendega, kellega paratamatult aeg-ajalt kohtutakse (kolleegid, naabrid, sugulased, ...) ei lõpetata suhtlust, kuid piirdutakse selliste teemadega, mis ei ärrita. Nt erinevad poliitilised vaated või eelistused on üks teema, mida nii mõnegagi mingil juhul jutuks võtta ei tohi.
Et nüüd igapäevastest vestlustest kujuneks kellegagi sõbrasuhe, selleks on palju enamat vaja. Keskeas tõelist sõpra/hingesugulast leida on väga keeruline. Aga on see üldse nii tähtis? Suhelda võib ju tuttavatega. Ühega saab rääkida kokandusest, teisega raamatutest, kolmandaga reisidest, neljandaga telesaadetest jne. See ei tähenda, et sama isikuga mitmel teemal vestelda ei saaks, kuid mingi valik teemadest kujuneb iseenesest välja. Pealesunnitud teemade (rõhutan - teemade, mitte inimeste) eest kiputakse põgenema, tuues siis mistahes ettekäändeid. Unustada ei tohi, et sageli pole vestlusest keeldumine seotud üldse mitte otsitud ettekäänetega, vaid ongi nii nagu öeldakse.
On inimesi, kes kõike väga isiklikult võtavad. Nt feminismi nurgakese hilises eas lapsesaamise teemas pidi üks mees lausa vabandama, sest ta kommentaari võeti isiklikult ehkki mees kirjutas vaid üldiselt. Nende isiklikult võtjatega on üksjagu keeruline ka reaalis. Tuleb sõnu enne väljaütlemist kaaluda, sest mine tea, kuidas vestluspartner neid jälle tõlgendama hakkab. Selline sunnitud ettevaatlikkus väsitab ja ega eriti kibele küll isiklikult võtjatega suhtlema.
PS P taas ei suutnud oma tähelepanekuid, kokkulangevusi kunagise sõbrannaga kirja panemata jätta.