õnnetu Kirjutas:
-------------------------------------------------------
> Perekonda soovisin, olla õnnelik, kõik läks
> luhta. Nüüd kahjuks hilja.
> Tunnen, mind
> pole kellelegi tarvis ja midagi - kedagi ees
> ei oota.
Täiesti vale suhtumine/mõtlemine. Minagi unistasin noorega igavesti kestvast armastusest jne. No ei läinud nii ja mis siis ikka, ega mina ega sina ole ainukesed, kelle kõik unistused elus täide pole läinud. Enamusel ei lähe kusjuures. Miks siis nüüd hilja on? 50 pole veel mingi vanus, nagu juba eelnevalt kirjutasin, mina tunnen et mul nüüd elu alles algab, koormaks muutunud abielu sai lõpetatud, lapsed on suured ja elavad õnnelikult oma elu. Mul on aega ja võimalusi elada täiesti iseendale. Ja tunne, et pole kellelegi vaja.... no ennast tuleb ise kellelgi vajalikuks teha, või arvad tõsimeeli, et prints valgel hobusel tuleb sind su koju taga otsima või? Kui tervis on enam-vähem, siis on väga palju võimalusi elust mõnu tunda, käia reisimas, üritustel, lihtsalt niisama ringi jalutamas.... Leida uusi tutvusi (mina muide kolisin peale lahutust ära kohta, kus ma kedagi ei tundnud ja kus ma vist korra elus olin eelnevalt käinud.) Ja alustasin täiesti puhtalt lehelt. Kusjuures ma ei ole üldse eriti seltsiv inimene ja uusi tutvusi kergesti ei loo.
Sinu probleem on ainult sinu enda peas kinni, tuleb mõelda positiivselt, mitte halada ja ennast haletseda. Alati on midagi head ja ilusat, aga kui eesmärgiks on kõike ainult mustades värvides näha, siis on tõesti väga raske elada.