Lihtsalt edasisel elul ei näe mitte mingit mõtet.
Tühi, kõle, mõttetu, lootusetu tulevik. Vanust ka kohe pool sajandit.
Ärge hakake lastelastest rääkima, neid pole.

Rahu, nii tähtsaid otsuseid kaalu enne korralikult kui täide viid.
Kui tahad südant puistata siis jätan sulle järgmises postituses aadressi.

miks pole mõtet? Ikka just vastupidi, nüüd ongi elul mõte, mul vanust aastake üle poolesaja. Nüüd saabki endale elada, nautida vabadust, teha seda, mis meeldib. Pikaaegne abielu sai aasta tagasi lõpu, nüüd olen uue elukaaslase leidnud ja tunnen et elul on mulle veel palju pakkuda. Lapselapsed on mul küll olemas, aga Eesti teises otsas ja ma ei näegi oma eluülesannet just lapselaste hoidmises. Mina olen omad lapsed tublideks inimesteks kasvatanud ja nüüd on aeg ise elu nautida.

Kogu häda on selles, eelnev elu läks täiesti vastupidi oodatule, pettumused pettumuse otsa, ise olin muidugi ka süüdi.
Nüüd on hilja, rong juba läinud, midagi loota ega oodata ei ole. Kõik lootused - ootused purunesid ,,,, Nii kahjuks on.

Alati ei lähe nii nagu soovid.See on nagu haigus, mis tuleb läbi pódeda ja siis oled hulga tervem.Elu ópetab. Oled ilmselt arusaanud, miks nii läks nagu läks.Vóta seda kui ópetust, mitte kui karistust.

las minna! ega sa möödunut enam muuta saa, pole mõtet midagi kahetseda - ei tehtut, ei tegemata jäänut

Rong on läinud, enam pole midagi oodata.......
Aga MIDA sa siis õieti sooviksid?

Taasiseseivunud Eestis on tänaseks ligi 10 000 inimest endalt elu võtnud, ütleb statistika...see on mõtlemapanev number.
Peamised põhjused selleks on: Tervis, raha probleemid, üksindus, õnnetu armastus...
Minul kauaaegne väga hea tuttav, tegi enesetapu poomise läbi. Ei näinud elul enam mõtet, kuna tervis oli pöördumatult tuksis ja ei tahtnud sugulastele koormaks ka jääda. Seedis seda suht kaua, mõtles kõik läbi, läks ja tegi asja ära.
Märgake inimesi enda kõrval, kes vajavad tuge, sellest võib palju abi olla. Mina ei osanud kahjuks märgata, kuid edaspidi olen targem.

poolest sajandist edasi elu alles huvitavaks muutubki, sa hakkad alles nüüd elust aru saama, võid aru saada asjadest, millele noorena hammas peale ei hakanud. muidugi, kui huvi tunned.

Mul on samuti nagu Sinul, et mõtet ei näe, aga ma tean, et see on mul depressioonist. Ja sümptomid on samad - tühi, kõle mõttetu ja lisaks veel külmavärinad sellest pahast enesetundest ning südame ümber pitsitab pidev äng. Väldin inimeste seltskonda, aga üksi olla on ka piinav. Olen küll majanduslikus mõttes "haljal oksal", aga isegi see ei aita. Eks peab vist käima psühhiaatri juures ning antidepressandid laskma välja kirjutada.

Perekonda soovisin, olla õnnelik, kõik läks luhta. Nüüd kahjuks hilja.
Tunnen, mind pole kellelegi tarvis ja midagi - kedagi ees ei oota.

õnnetu Kirjutas:
-------------------------------------------------------
> Perekonda soovisin, olla õnnelik, kõik läks
> luhta. Nüüd kahjuks hilja.
> Tunnen, mind
> pole kellelegi tarvis ja midagi - kedagi ees
> ei oota.

Täiesti vale suhtumine/mõtlemine. Minagi unistasin noorega igavesti kestvast armastusest jne. No ei läinud nii ja mis siis ikka, ega mina ega sina ole ainukesed, kelle kõik unistused elus täide pole läinud. Enamusel ei lähe kusjuures. Miks siis nüüd hilja on? 50 pole veel mingi vanus, nagu juba eelnevalt kirjutasin, mina tunnen et mul nüüd elu alles algab, koormaks muutunud abielu sai lõpetatud, lapsed on suured ja elavad õnnelikult oma elu. Mul on aega ja võimalusi elada täiesti iseendale. Ja tunne, et pole kellelegi vaja.... no ennast tuleb ise kellelgi vajalikuks teha, või arvad tõsimeeli, et prints valgel hobusel tuleb sind su koju taga otsima või? Kui tervis on enam-vähem, siis on väga palju võimalusi elust mõnu tunda, käia reisimas, üritustel, lihtsalt niisama ringi jalutamas.... Leida uusi tutvusi (mina muide kolisin peale lahutust ära kohta, kus ma kedagi ei tundnud ja kus ma vist korra elus olin eelnevalt käinud.) Ja alustasin täiesti puhtalt lehelt. Kusjuures ma ei ole üldse eriti seltsiv inimene ja uusi tutvusi kergesti ei loo.

Sinu probleem on ainult sinu enda peas kinni, tuleb mõelda positiivselt, mitte halada ja ennast haletseda. Alati on midagi head ja ilusat, aga kui eesmärgiks on kõike ainult mustades värvides näha, siis on tõesti väga raske elada.

Mulle kohe väga meeldib "mees 55" ja "mõte" teie mõlema suhtumine. Ainult "mees 55" ole arukas ning ära kohe mine saama antidepressante arstilt. Mine psühhiaatri juurde, kes otsustab, mida tegelikult vajad. Head ja rõõmu teile mõlemale!

mõte, kui on lapsed, on hoopis teine tera ja sellist probleemi ei olekski.
Probleem on lähedaste puudumises.

Sinu eesmärgiks oli olla ónnelik. Vbl. selle eesmärgi igahinnaliseks saavutamiseks ei oska sa nautida seda, mis sul juba on. Ónn on( hea) tunne, kuid liialt laiali valguv, et seada seda eesmärgiks.

Jah, mul on ilus korter, auto, normaalne töö, tervis ka korras, aga hinges meeletu tühjus, ei ole lähedasi, ei näe edasisel elul enam mingit mõtet.
Üksindus, lootusetus, kohutav tühjus....

Soovitan sul helistada kas eluliinile või mingile usaldustelefonile. Kohtusin kunagi naisega, kellel olid ka sellised mõtted nagu sul. Aga mingile usaldustelefonile helistamine pani ta hoopis teisiti mõtlema. Neil oli telefonis ikka väga pikk vestlus olnud, aga kui mina temaga kohtusin, oli ta kõigest sellest üle saanud ja läks oma eluga rõõmsalt edasi.

Mõlemad õnnetud kirjutavad, et majanduslik seis on neil väga hea. Vahel juhtubki, et sellised inimesed on üksildased, sest kõige suurem hirm maailmas on neil see, et keegi äkki tema varandust himustab ja isegi ühe kohvikuarve tasumine kellegi eest oleks räige ärakasutamine, rääkimata teatripiletist või reisist. Ma ei mõtle, et igale vastutulijale peab välja tegema, aga meeldiva inimesega jagatakse kõike, ka oma materiaalseid ressursse. Selleks et saada, peab ka midagi vastu andma. Võin kihla vedada, et mees55 kardab kullakaevureid rohkem kui surma.

Lisan siia Eluliini kontaktid. Kui sul on mure, siis ole hea ja vali see number. Vastavad asjakohase koolituse saanud inimesed, kes oskavad nii kuulata kui ka nõu anda. Enesetapp ei ole lahendus.

http://www.eluliin.ee/

Eestikeelne usaldustelefon 655 8088
on avatud iga päev (k.a. riiklikud pühad) kella 19-07

Venekeelne usaldustelefon 655 5688
on avatud iga päev (k.a. riiklikud pühad)19-07.

Majanduslik seis on tõesti hea, aga see ei paku mitte midagi, kui hinges tühjus, üksindus.
Inimesed mõtlevad, enesetapjad on tugevad, ei ole tegelikult, ise arvasin kunagi samamoodi, et enda elu kallale minemine nõuab julgust, kõva iseloomu.
Nüüd saan aru, ei ole see nii. Enesetapule viib täielik lootusetus, väljapääsmatu olukord, tugevusest on asi kaugel.

Minul pole ka lähedasi. Pole ka lapsi ega elukaaslast. Sõpru ei ole. Mitte ühtegi sellist, kellega midagi toredat ette võtta. Kunagi olid sõbrad, aga elu viis meid lahku.
Mul on ka tervis korras, majanduslik seis superhea, hea töökoht, olen veel üsna noor...elu võiks olla nagu lill, aga üksindus on liiga raske taluda. Vahest mõtlen samuti, et küll oleks hea ära minna.

Mis vanuses sina oled?

36, aga tunnen end nagu 60-aastane.

tutvu ühe 10 a siin passinud mehega ja su eelnevad mured on väiksed nagu kärbsemust.

Mulle jälle ei jõua minu vanus kuidagi pärale, pool sajandit ikka palju, ise ei usugi.
Ei kujuta, kaua niimoodi hingeliselt vireledes - piineldes vastu pean, ainuke lohutus ongi mõte elust lahkumisest ...

tutvu ja saa sóbraks sellega, kes sind peeglist vastu vaatab .

Väga raske on see.

Üks korralik raskuseületamine ongi algatuseks hea - ennekõike füüsilist pingutust nõudev eneseületamine.
Heaoluühiskonnas pole vaja füüsiliselt rassida - aga inimene on loodud teisiti.
Meie vaimne töö ja füüsiline pingutamine pole tasakaalus.
Mandume - meie lihased ei saa küllaldast rakendamist - oleks puidki lõhkuda ja käruga riit tassida - agajahh võtanäpust.

Tegevus aitab alati. Hakatuseks kasvõi sunni ennast midagi tegema. Liigu lihtsalt ringi, võta mõni sobiv trenn ette või mine kasvõi mingit "mõttetut" keelt õppima. Hoiab aju kindlas rütmis. Sedaenam, et võimalust Sul selleks on.
Aga see on ka väga tubli, et oma mõtteid siin üldse jagad.
Sa oled kindlasti vajalik. Me, eestlased, o l e m e üks pere.

Keele õppimine on ülihea mõte, sest seal käib koos kindel grupp ja vb teevad ka keeleõppereise koos. Kui ei teegi, saad osta ju mingi grupireisi sinna, kus saad õpitut praktiseerida. Kui rahalisi probleeme pole, siis on väga lihtne sellisest 0-punktist välja rabeleda, neil kel seda pole, vot neil on tõeliselt raske.