See on mingi eestlaste nõukaajal tekkinud kiiks, et lapsele tuleb võimalikult originaalne nimi panna, mida teistel lastel samas linnas pole. enne seda oli suht väike valik nimesid, mida ikka ja jälle pandi. Esimene poeg sai tavaliselt isa eesnime põlvest põlve.
Teistel rahvustel pole sellist originaalitsemise kompleksi, eks neil ole säilinud tugevamad põlvkondade traditsioonid ja nime panemisel hoopis teine vaatenurk. Aga mulle tundub, et hakkab jälle elustuma komme leida lapsele nimi mõne esivanema järgi.
Mul endal on väga vähe levinud nimi, kuigi ei sisalda võõrtähti, ei täpitähti ega hääldamatuid ühendeid, oli mul lapsepõlves tihti jamasid, sest just täiskasvanud ei suutnud mu nime õigesti lugeda või meelde jätta.