Ühes siiani edukas hobuturismitalus pidasin vist alla kuu vastu. Ei, omanik oli väga tore, äärmiselt haritud ja erudeeritud inimene, aga elulistest asjadest ei tahtnud aru saada.
Tema ettekujutuses suudan ma (no oleneb muidugi, kui suur grupp tuleb, max oli tookord 20 inimest) hommikusöögi, lõunasöögi, õhtusöögi koos kõikide käikudega valmistada õigeaegselt, samal ajal pesta masinate viisi pesu, viia need välja kuivama, triikida, vahetada voodilinu, siis teha eraldi toit tema tallitöölistele, panna need purki-karpi ja tallidest tagasitoodud purgid-karbid ära pesta, siis loomulikult jõuan ma valmis panna ka piknikukorvid, lakkamatult pühkida--nühkida, sauna kütta... ja no mida kõike veel. Sama, mida sa teeksid kodus, aga palju suuremale seltskonnale, kohutavalt pedantselt ja kiiresti-kiiresti ja siis veelkord kõike kiiresti ja ülisuurtes kogustes. Ja poenimekiri!!! Hoia jumal, kui sa mõne kogusega mööda paned või midagi ära unustad! Siis tegi "õnnetu" omanik väga-väga kurva näo pähe ja tetas hauataguse häälega, et tema peab nüüd oma kallist ajast uuesti poodi minema (7km. eemal keskuses, kust nagunii iga päev kordi ja kordi mööda sõideti). Mul hakkas otsemaid piinlik, et kui mina siin ajaga laiutan, siis ei tähenda see seda, et kõigil on igav olla. Kuna teha "polnud" ju nagunii mittemidagi päevade kaupa, siis leiutas talupidaja veel sekerede tükeldamise. No toodi poolik siga ja ole lahke - jupelda ära jne. Mina linnainimene nüüd tean midagi lihakeredest? Õnneks avastas ta nädalakese hiljem, et oi, kes nii vastutusrikka töö ebapädevale inimesele on andnud (nagu meid seal sadu töötaks? Olin ju sisuliselt üksi, üks naine käis mõned korrad nädalas vaid koristamas) ja raius edaspidi ise liha.
Aga sellegipoolest tundsin ennast saamatuna, et ma kõige mustmiljoni tööga hakkama ei saa ja lahkusin omal soovil. Koht ja kõik muu oli väga armas, aga no ma ei ole kaheksakäega Shiva ega ka mitte sajajalgne, et igale poole jõuaks.
Aga jõudu teile sinna kaugele ja väikesele saarele!