No on ikka olnud mõni, mida meenutades hakkab siiani piinlik.
Kunagi 18-aastasena kohtusin Atlantise ööklubis Tartus ühe vanema mehega, tantsis hästi ja no jäime lobisema. Hakkas siis uurima, et kus ma töötan või mida teen.
Andsin talle vihjeks vaid, et töötan ühes spordipoes (ülikooli esimese kursuse ajal poole kohaga). Ja paari päeva pärast see tüüp helistas mulle tööle.... ma ei tea, mitu poodi ta oli mu leidmiseks läbi helistanud :S Ja ma ei uskunud, et ta üldse vaevaks võtab!
Ja sõitis kohale ja mangus, et lähme pärast tööd kohvikusse. Et tast kiiresti lahti saada, lubasingi... töökaaslased muidugi vaatasid üllatunud nägudega.
Ja kohvikus ka käisime, aga koju ma ei lasknud ennast enam viia... kiiruga jõin oma kohvi ära, palvetades, et tuttavaid ei näeks ja lahkusin.
Teine suht piinlik lugu oli mingi totaalse idioodiga, välismaal ja välismaalane, kickpoksija ja tohutu keha külge treeninud, aga mõistus oli ikka täiesti lapse oma. Sõitsime mootorrattaga teise linna kohvile ja seal ta tahtis eputada oma masinaga, sõites kõnnitee servast üles... sain veel maha hüpata, aga tema kukkus koos masinaga tänavale külili :D Rahvas siis aitas ta püsti, viga ta ei saanud, aga mul oli nii piinlik, et JUBE!