Kas nad kuidagi erinevad, on halvemad, pidurdavad ühiskonda. Mis juhtub siis kui neid enam varsti pole. Neil on see kogumise tuhin, elavad kokkuhoidlikult, mõtlemine kuidagi teistsugune.

niiti ja nõela oskame kasutada
ja oh imet selleks polegi vaja eriharidust

Kõik Eesti inimesed on 21 aastat elanud vabariigis. Ei see nõukogude aeg mõjuta kedagi enam nii palju:) Kui ehk 60+ kodanikke, aga mida nemad küll pidurdavad?
Inimesed on, nagu nad on - kes kogub, kes laristab, kes elab võimaluste piires suht keskpäraselt. Nõukogude ajal oli paljudel tunduvalt lahedam elu, tulevik polnud kunagi tume! Pigem sunnib praegune ebakindlus koguma ja pidev hirm tuleviku ees kümne küünega omast kinni hoidma. Ei ole keegi kindel oma töökohas, rabagu, palju tahab. Pole keegi kindel oma pensionis, seadused pidevalt muutuvad.
Nõuka-ajal ma võisin ühe töö jätta ja teise võtta, valikust puudust polnud. Astusin ülikooli, paljas kui püksinööp, üks tehas lõi mulle töökoha ja maksis palka rohkem, kui mu kõrgelt haritud vanemtele, preemiad lisaks, sest Lenin oli öelnud "Õppida, õppida, õppida"! Olin kohe privilegeeritud.
Polnud võimalustki, et keegi kardaks töötuks jääda, lisatöödest ka puudust polnud.

ole rahulik, midagi ei juhtu. uue aja inimestel pole nagunii seda eestvedamise kunsti, sest igaüks mõtleb ainult enda peale ja ühiskond veerebki nagu kakuke teepervel.

mis tõsi,see tõsi.ma ei tahaks nüüd vanu aegu taga nutta,aga kedagi hätta küll ei jäetud:alkohoolikud said sundravi,alimentidest ei pääsenud keegi,seega ei söönud lapsed ka puulehti,nagu praegu räägitakse.elekter ei maksnud peaegu midagi,samuti küte ja üür ja vesi...tööd jagus kõigile,koolitoit oli tasuta,arstiabi(nii nigel,kui ta oli)oli tasuta.ja inimestel oli mingi koosolemise või koosvastutuse või mingi koos olla tahtmise tunne.nüüd nokib igaüks oma nurgas-keegi ei paku näljasele naabrilapsele süüa ega võta üheküla inimest niisama linna autoga kaasa..kõik on ainult raha-raha-raha nimel kasvõi vanaema maha müüma.kurb!

minul tuleb ka nõukaaega meenutades nostalgia. meelelahutus oli tasuta või siis väga odav. lastele huviringe või laagrisse tuusiku sai sümboolse raha eest. ise reisisin palju ametiühingu kulul. õnneks sain siis palju reisitud, enam ei ole selleks raha ja nii kaua kui reformikad võimul ei hakka ka olema.

tol ajal olid teised väärtushinnangud. kallid olid sõbrad ja perekond. nüüd on raha ainuke väärtus.

Mis asja, koolitoit oli tasuta? Mina sellist aega küll ei tea.

Pole see nõukaaja inimene midagi teistmoodi kui tänapäeval ning nii nagu muutuvad ajad, muutuvad ka inimesed, aga kui ollakse kokkuhoidlik, kas see on siis halb? Oli ka nõukaajal hirmsaid laristajaid ja mu arust need kes kõike vene ajal tasuta said, ongi praegu kõige suuremas hädas, sest nüüd on vaja ka ise selle heaks midagi teha, et mingeid mugavusi ja hüvesid saada.
See, et paljud firmajuhid töölistelt miinimumpalga eest mitu nahka koorivad, on muidugi teine jutt.

Koolitoit oli ehk vähekindlustatud peredele tasuta, kõigile küll mitte! Mina olin tavalise pere tavaline üksik laps, ema-isa said tavalist palka, maksin linnakoolis 1 rubla ja 20 kopikat - ehk et siis pea poole kilo lastevorsti hinna eest sain iga päev praadi + magustoitu süüa:)
Kõige suurem hämmastus oli minu jaoks, kui Ameerika sugulased 80-ndate lõpus külla tulid (vanem abielupaar) ja kurtsid, kui kallis on hambaravi! Me ei saanud keegi aru, millest nad räägivad... Samuti tekitas meis imestust, miks ca 60-aastane USAs elav ülikooli füüsikaprofessor kurdab, et tal ei jää üldse aega ilukirjandust lugeda - kogu aeg kulub erialase perioodika peale, kui ta sellega iga kell tuttav ei ole, võivad nad ta lahti lasta. NL-is oli selline asi mõeldamatu, isegi koristajat ei saanud lahti lasta, kui ta just 2 kuud järjest tööle ei ilmunud!

Usun, et maakoolides võis toit küll tasuta olla, seda võimaldasid nii mitmedki majandid.
Ja ega me linnas ka 1.20 mitte päevas tasunud, ikka nädalas (issake, või kuus?)

See 1,20 oli ikka minu arust nädala eest, 20 kopikat päev. Tegelikult enam ei mäleta ka igasugu peensusi, äkki laupäeviti ikka süüa ei saanudki.



Toimetatud 1 kord(a). Viimati alissandra 28.07.2012 19.51.

nostalgia
28. juuli 2012, kl 18.54

minul tuleb ka nõukaaega meenutades nostalgia. meelelahutus oli tasuta või siis väga odav. lastele huviringe või laagrisse tuusiku sai sümboolse raha eest. ise reisisin palju ametiühingu kulul. õnneks sain siis palju reisitud, enam ei ole selleks raha ja nii kaua kui reformikad võimul ei hakka ka olema.

tol ajal olid teised väärtushinnangud. kallid olid sõbrad ja perekond. nüüd on raha ainuke väärtus.
-------------------------------------------
Esiteks, koolitoit oli linnas tasu eest, summat ei mäleta kahjuks.
Teiseks, seda aega igatsevad taga just igasugu parteilased, kes said tasuta tuusikuid igasse Venemaa otsa ja ka väljamaale. Neile jagati kortereid ja autosid ja muid hüvesid, millest lihtarhavas ei osanud isegi unistada.
Tol ajal polnud jah väärtus mitte raha, vaid tutvused ja partei, kes omadele jagas.
Lihtrahvas vireles siis täpselt samamoodi ja sõitis bussiga seenemetsa.
Kõik ei suutnud parteiseaks hakata, osa olid ka siis eestlased.
Mina ei taha enam seda vaesust tagasi, mis siis oli.

nojah,unustasin mainida,et elasime maal,kolhoos maksis kinni.toiduraha koolile.ja sellega olen küll nõus,et endised "ülemused"-need on nüüd küll puudusesvaevlevad penskarid.aga kes tol ajal rahaga hakkama said,saavad nüüd ka paremini hakkama,seda näen ümberringi siinkandis küll.aga tahaksin jääda selle juurde,et inimesed hoidsid rohkem kokku.olid majatäied noori,kes õhtuti,peale tööd,õues kokku said ja pidutsesid.lagelakardeid oli vähe,neil oli oma rada...näiteringid,tantsuringid,lauluproovid.....külapeod..aga nüüd!iga mats istub oma toas,tüli käib ühismajade muruniitmise ja koristamise üle,lapsed passivad arvuti taga,mets punab maasikatest,keegi ei korja,õuegi ei tulda...vaatan seda elu ja väga kurb hakkab-nagu eestimaa oleks agoonias.nädalavahetuseks tulevad "kalevipojad"ja rekkamehed koju,joovad,istuvad naistega teleka ees ja see ongi eesti elu.ei ole meil joodikuid siin maal,vahest kolm-neli totut,aga pole ka elu enam.seda kutsutakse vist globaliseerumiseks,ime siis,et inimesed enam üksteisest hoolida ei jaksa.

Eks maal ole muutused suuremad jah, usun, et joodikuid ka rohkem. Kõige hullem minu meelest on harimatuse kasv...tol ajal oli keskharidus kohustuslik ja koolikohustuse täitmist ka kontrolliti....lollid jäeti istuma ja tambiti ikka tarkus pähe. Nüüd on kohustuslik põhiharidus ja keegi ei jälgi täitmist....ka kahtedega veetakse klassist läbi. Maal varsti pooled lõpetamata põhiharidusega.
Siis pidi tööd tegema, lisaks kasvatasid maamehed ka midagi oma põllul ja laudas, mis turul rahaks tehti....nüüd elatakse tite-ja emapalkadest ja käiakse käsi pikal sotsabi mangumas...endal käed-jalad terved.

Ja mis elu arendamist-pidurdamist puutus (millest teema algas), siis vanasti oli see lihtsam. Võtsid kamba kokku, esitlesid oma idee majandi juhtkonnale ja enamasti said abi nii töös kui rahas. No kui idee ikka miskit väärt oli.
Tahtsid külaväljakule kiike, majand muretses palgid ja andis puusepadki appi. Praegu moodustad MTÜ, palkad oskaja, kes kirjutab taotluse EL-i, otsid omafinantseeringuks vahendeid, vahel tuleb KOV vastu, vahel pole, millest tulla. Kui poole aasta pärast raha saad, on töömees ammu Soome kolinud või maha surnud. Hakkad uut otsima, see tahab tasu. Otsid palke, üllatus-üllatus - hinnad tõusnud. Ja keegi krt sind ei aita. Enam tõesti pole nii, et tulime kokku, mõtlesime hea plaani, rääkisime esimehele ja hakkasime esmaspäeval pihta!

Mina küll mingit vaesust ei mäleta, pigem oli just nii, et raha oli, aga osta polnud (mingi artikkel väidab seda müüdiks, aga mu iga teine sugulane ja tuttav arvab täpselt samamoodi) ja ei pidanud üldsegi parteis olema, et hästi elada.

Kes pole seda artiklit lugenud ja ka neid sealseid kommentaare, siis aadress on:
http://www.delfi.ee/news/paevauudised/arvamus...

mina jälle sain oma 100 rublse palgaga pool venemaad läbi rännata- polnud probleemi. väljamaale ei ihkandki niiväga, sest pole kunagi shoppaja tüüp olnud ja võimatut ihaldanud. ei tundnud mina küll mingit kammitsust või piina.
samas- ma ei igatse seda aega tagasi. elu peabki edasi minema ja tegelikult mulle meeldib globaliseerumine. oleks vaid inimesed ometi sõbralikumad, aga tundub, et jumalal on selles suhtes omad plaanid ja vat need plaanid pole head....
jumal on kaś skisofreenik või alkohoolik, aga terve mõistus tal pole. muidu ta oleks inimese parema loonud..

Lollus, 100 rublaga sai elatud aga reisida küll mitte. Mäletan täpselt, et minu pks ja ainuke tervisereis Sotši maksis 400 rubla.
Alissa jt...te räägite maa-elust, seal sai priisata, linnas oli hoopis teine elu.

Ma räägin seal artikli all kommentaariumis, kuidas ema korjas autorahagi oma 80-rublasest palgast ja auto osteti turult.
Me elasimegi linnas, maal sai ainult suveti olla.

Minule nõukaaeg eriliselt traumaatilist kogemust ei jätnud, aga mul on tuttav, kes keeldub vaatamast sarja ENSV, sest see meenutab talle "seda jubedat aega". Ses mõttes on sarja tegijad vist kümnesse pannud :)
Kui sellele ajale tagasi mõtlen, siis ainus tõeliselt negatiivne asi oligi too meelsus mida mõned isendid kandsid, see parteiline mõtlemine. Tänapäeval püüavad nad ennast õigustada öeldes, et tol ajal teisiti ei saanudki, kui pidid parteti meele järele olema. Mina leian, et sai ikka küll. Minu vanemad ei kuulunud kumbki mingisse parteisse, samas said nad reisida ja keegi ei kohelnud neid halvasti. Õel nii hästi ei läinud- ta pidi, selleks, et välisriiki võistlusreisile saada, komnooreks astuma.

Sa oled ilmselt vanadusest juba nõder. Eks arvuta välja mitu aastat su ema seda autoraha korjas. Oletame, et olite poolnäljas ja paljad ning hoidsite kuus kokku 20 rubla. Auto maksis uuelt keskmiselt 5000 rubla, zapikas vähem. Kasutatud autod olid kallimad kui uued, seda sa peaksid mäletama?
Su ema pidi küll "millegi muuga" lisa teenima, kui sai 80 rubalase palgaga auto osta ja veel pool venemaad läbi reisida.

Ta pole kuskil Venemaal reisinud. Kust mina tean, palju ta iga kuu kõrvale pani, aga tööle asus ta 18-aastaselt kutselise autojuhina ja mingeid lisasissetulekuid tal polnud. Abiellus 25-selt, siis tuli isa palk lisaks, mina sündisin aasta hiljem ja kui ma olin teises või kolmandas klassis osteti turult moskvitš (keegi pole väitnudki, et tutika auto) ja ei olnud me kunagi näljas, ega paljad.

PS! Ema saab pensioni ka vähem kui 300 euri, aga pole ta iial virisenud, et millekski puudu jääb.



Toimetatud 1 kord(a). Viimati alissandra 29.07.2012 00.12.

Meil oli umbes sama mis Alissandra kirjeldab- mingit erilist rikkust ei olnud, aga samas oli alati korralik toit laual, riided seljas, ning iial ei olnud vanematel enne palgapäevi raha otsas. Mõned lihtsalt oskavad majandada.

vat siin ka mingid abitud vingumas. alati on nad kohal oma abitust igati õigustamas..

reisida sai ja saab nüüd ka palju odavamalt, kui ei osta mingeid tuusikuid ja asju.
rongipiletid polnud kallid. suurel sõbralikul kodumaal oli palju noori, kes pidasid omavahel kirjavahetust ja käisid isegi külas üksteisel. niisamuti elas mõnel tuttaval sugulasi üle liidu.. keegi ikka kedagi tundis jne. täiesti tavaline hotelliurgas oli ka taskukohane, kuigi jahh, natuke jube, aga üldises plaanis see väike ebamugavus ei olnud küll takistuseks.

praegu käivad hakkajamad ka niimoodi reisimas.
sidemete loomine on tänu internetile kordi lihtsam ja kiirem.
muidugi peab ettevaatlik olema, sest maailm on ohtlikult kurjemaks muutunud, aga headus, abivalmidus ja sõprus pole ka kuhugi kadunud...

muidugi, kui ikka ei oma toimivat aju, siis pead jahh pappi köhima turismifirmadele, kes sind siis käekõrval hotellituppa juhatavad ja hommikul sealt jälle näpuotsas torne vaatama viivad vms. abitutele on kõik tingimused loodud.

iga töökas pere jõudis auto osta, kui tahtis, aga kuna ühistransport toimis ja piletid polnud kallid, siis paljud ei tahtnudki..

..praegu on nii, et auto peab olema ja on ka.
ühistransport väljaspool linnu on kohati naljanumber.

Ei saanud iga töökas pere mingit autot osta. Seda said vaid parteisead, kolhoosnikud ja igasugu hangeldajad endale lubada. Tavaline lihtne tööline seda oma 100 rublasest palgast ei saanud lubada. Alissaandra vanemad tegid haltuurat, siis said. Pole ju raske arvutada, mitme aastaga autoraha kokku sai, sest autode hinnad olid aastakümned samad.

Mida sa sogad siin mingitest parteilastest? Enamus polnud mingid parteilased. Mu vanemad olidki lihtsad töölised, kus krdi kohas see kaevanduse või karjääri autojuht sul mingit haltuurat sai teha? Ja tahad tõesti väita, et 15 aastaga ei korja auto raha või? Kes palgapäevast palgapäeva elab, see muidugi ei saa endale midagi lubada.

Mine küsi oma vanematelt järgi, kust see autoraha tuli. Autojuhid vedasid koormatäite kaupa riigi vara laiali....ja kolhoosnikud kasvatasid laudatäie loomi kolhoosi söödaga. Siis said muidugi endale auto osta.

tavaline lihtne tööline (8-5-ni + õhtul õlu ja telekas ning uuemal ajal facebook) ei saanud, ei saa praegu ja ei saa ka tulevikus endale autot ..
või kui saabki, siis ei jõua sellele benssu sisse osta jne, aga süüdi selles oli, on ja jääb ikka partei ja valitsus- mõttetud inimesed..

Pole vaja ironiseerida,... tavalise töölise palk on teada, auto maksumus on teada, eks arvuta, mitmekümne aastaga sai AUSAL teel endale auto osta.

Minul oli koolitoit tasuta. Aeg 1975-82, koht väikelinn, mitte kolhoos.
Kokkuhoidlikult ei ela ja nõukanostalgik ei ole. Tolleaegsed totrused ja alandused on meeles. Olen rõõmus, et see aeg otsa sai.