üks endine töökaaslane küsis alati teistelt tampoone ja sidemeid. teadis et mitmel on kapis alati enda jaoks varuks ja meile tundus, et ta ise ei ostnudki neid kunagi.
ükskord ostsin ekstra tema jaoks varuks karbi tampoone ja paki sidemeid ja kui ta jälle laenama tuli, siis andsin need talle koos kassatshekiga :D
sellest peale ta enam minult ei küsinud ja seljataga nimetas mind ilgeks koonriks.

tutvusringkonnas on ka üks tualettpaberikerija, selline isekeritud paber on tal vetsus ka külalistele. ausalt öeldes on natuke ebameeldiv kasutada paberit, mis juba kellegi teise kätest läbi käinud, seetõttu võtan alati tema poole minnes oma paberi kaasa :)

teine tuttav korjab taldrikutelt (k.a. külaliste omad) kokku kõik grillkana kondid ja keedab nendest puljongit.

suure nohuga riputatakse kasutatud pabertaskurätid tugitooli v. diivaniservale kuivama ja kasutatakse uuesti kuni neist ikka päris ribad järel.

käime ka vahel sõprade sugulaste pool maal saunas ja nädalavahetust veetmas.
alati oleme varem kokku leppinud, söögid-joogid ise kaasa võtnud ja päeval põllul rohinud, perenaisele marju korjanud, puid riita ladunud või mõnda muud meie oskustele vastavat ja jõukohast tööd teinud.
seal näeme ka sendisaagijatest külalisi - tullakse sauna õlled kaasas, aga ainult enda jaoks. need juuakse saunas omaette ära, peale sauna sätitakse ennast kenasti seltskonda ja süüakse/juuakse mõnuga.
pole ma neid kunagi näinud abis ei saunapuid tegemas ega panda ka ühisele lauale midagi.
pole ka kuulnud, et sauna eest tänataks, aga vahel virisemist et leili vähe või vesi jahe olen küll kuulnud.
tean et ka pererahvas neid eriti ei armasta (saunaskäigud on aastaid tagasi kokku lepitud ühe vastuteene vastu ja ajutiselt, kuni nende oma saun valmis saab. seda vastuteenet ei vajata enam juba paar aastat, aga saunaskäigud kestavad edasi ja nende endi saunast pole ikka veel jälgegi)
natuke nõme on päris võõraid sööta-joota ja kord ühel palaval päeval peitsime oma õlled ära, kui saunalised tulid ja ütlesime, et täna meil süüa on, aga õlled näe oleme kõik kuumaga ära kaaninud. juurde ka tuua ei saa, sest kõik on joonud ja ei saa autoga sõita.
selle peale viskas vanamees autovõtmed poja kätte ja ütles et eks käige siis ära. rõõmustasime ja olime üllatunud, et nii lihtsalt läkski, ammu oleks võinud lihtsalt öelda, et kuulge tooge ka midagi. aga meie rõõm oli üürike - kutt ei tulnud poodi sissegi, istus autos ja ootas.
aga ega me ka kadedad polnud ja vastasime sellega, et ostsime kõike mis perenaine oli soovinud, aga õlut ei ostnud (seda polnud tegelikult vaja ka). kodus kotte lahti pakkides tegime pettunud nägu ja kirusime, et näh, õlu läks ikka meelest ära :D
oi seda vanamehe pikka nägu siis ;P ja sel õhtul kobiti peale sauna kohe koju ka :D

Ühel üksikul tuttaval on komme mind varakult hoiatada, et tal hakkab puhkus ja mis võimalusi ma pakuks talle selle veetmiseks.Mina olen päris suure pere ema ;)

aga hakka talle vaimustunult pakkuma igasuguseid reisimiskohti, või loetle talle et oh kui tore tuled meile ja hakkad tegema neid ja neid ja siis veel neid ja neid töid, et te olete arvestanud et ta tuleb ja jätnud tööd tegemata. Teil peaks suure perena selliseid asju leiduma, tean omast käest.

elu hea nali :DDD

Tüütud on need inimesed, kes kõike laenavad- tööriistu, õmblusmasinat, peokingi,käekotte, pleede, murutrimmerit, mikserit, raamatuid ja lõikelehti- mida ise pead tagasi küsima, telke ja magamiskotte, reisikatalooge, ehteid, fööni, kosmeetikat, mahlaaurutit, kliendikaarte, lapseriideid- mida ise pead tagasi küsima, termoseid ja pleede, välivoodit, lapse autoistet, jalutuskäru,reisiks rannasusse ja sukeldumismaski, ravimeid ja mu aega- seda ei saa tagasi küsida.

21.aasta,l sooviks samu komme: "ma ei mõista, miks......:):)"

Kui pole mida kokkuhoida, muutuvad ka hoiakud, ehk kommid kaovad....:)

Printsessiajastud on KÕIKUVAD ajas, loe veel korra. :)

Pole endal valikuid old, vaid kohustused, seeeeeeeeega printsessiga ei suhestuks ..... :)

Mul oli ka nooruses keegi silmapiiril, kellest lootsin boyfriendi ja tulevast meest saada. See tüüp oli ka täiega kooner! Ei raatsinud omale osta normaalseid rõivaid, käis ringi nagu asotsiaal, sellised kaltsud seljas. Ruuduline pluus ja velvetpüksid jne. Ise jubedalt kõhn, isegi süüa ei raatsinud osta, sest kõik olevat ju NII KALLIS! Kui mind külla kutsus, nõudis et pean ise süüa kaasa tooma. Ometi ise polnud päris lihttööline, sest töötas ühes metskonnas metsnikuna. Tal ju pidi olema küllaltki hea palk sel juhul. Mina olin lihttööline, sain kindlasti temast vähem palka. Kuid minu jaoks polnud probleem endale lubada kõike, mis vajasin. Tema aga ei raatsinud isegi uusi riideid endale osta, eelistas kaltsudes käia.

no miks siis ära ei krabanud sellist rahaasjades ettevaatlikku tüüpi? mees teenis hästi, enda peale ei kulutanud, järelikult jääb raha majapidamisse. kui väga näru välja nägi, siis ega pea ju kaltsakat kõigile näitama. seltskonnas võib alati öelda, et teisel seedehäire ja jäi koju potile. tema pealt kokkuhoitu eest oleksite tol ammusel ajal endale žigulli soetanud ja mingi majalaadse elamu ehitanud. kümne aasta pärast oleksid käinud krimpleenkleidis ja keemiliste lokkidega küla vahel ja kõik mutid kukuksid kadedust pikali.

viimasele Kirjutas:
-------------------------------------------------------
> no miks siis ära ei krabanud sellist rahaasjades
> ettevaatlikku tüüpi? mees teenis hästi, enda peale
> ei kulutanud, järelikult jääb raha majapidamisse.
> kui väga näru välja nägi, siis ega pea ju kaltsakat
> kõigile näitama. seltskonnas võib alati öelda,
> et teisel seedehäire ja jäi koju potile. tema pealt
> kokkuhoitu eest oleksite tol ammusel ajal endale
> žigulli soetanud ja mingi majalaadse elamu ehitanud.
> kümne aasta pärast oleksid käinud krimpleen-
> kleidis ja keemiliste lokkidega küla vahel ja kõik
> mutid kukuksid kadedust pikali.

Hea tekst (mõtlen tõsiselt)! Hakka raamatuid kirjutama, kui sa seda juba ei tee.

Metsniku palk oli aastaid tagasi ikka väga väike, mis muidugi ei õigusta kaltsaklust ega väiklust,
eriti romantiliste suhete alguses.

Metsnik oli kõrgem amet, see ei tähendanud metsavahti. Metsnik ja metsavaht olid erinevad ametid. Metsavahi töötasu vast oli tõesti madal. Kuid mrtsnik pidi ometi rohkem temast saama palka

Suur tänu teavitamast. Olen kunagi selle eriala lõpetanud ja töötanud (küll juba eelmisel sajandil)
nii metsniku kui ka metsavahina.

Kas metsnikul ja metsavahil polnud palgavahet ?

Just kooner-mehed on need kõige hullemad! Arusaamatu, kuhu nad oma rahad panevad, kui ei raatsi riideid ega süüa osta!? Mis nad hiljem plaanivad teha selle rahaga? Vaevalt et koonerdavad sellepärast, et hiljem autot või isegi maja osta! See raha lihtsalt kopitab neil pangas, sest nad ju ei raatsi sentigi välha võtta!

Proovisin mõni aasta tagasi uudishimust selle kunagise "peika" õega ühendust võtta ja küsisin, et kuidas tol mehel on läinud, las on totaalselt muutunud 25 aasta jooksul ja saanud ettevõtjaks või muidu ärimeheks vms. Õde teatas, et ta elas kerjusena mullahunniku otsas. Kui mina ta maha jätsin, siis abiellus oma ex-pruudiga, keda ta polnud ka minuga "käimise" ajal unustanud. Sai lapse temaga. Hiljem jättis naise maha.
Kui Eesti iseseisvus, kaotati metsniku jms kohad ära ja temast sai metsatööline. Need ju saavad tänapäeval igal pool head tasu. Aga ometi suri see tüüp mullahunniku otsas. Lapse ema olevat talt kõik rahad ära võtnud. Kuid seda ma ei usu. Isegi kui pidigi maksma mingit raha lapsele, ei saanud ta olla pärast seda rahatu kerjus. Ilmselt ikka see koonerdamine oli ikka põhjus!

Oli küll, metsavahi palk oli veel väiksem, aga metsniku palk oli ikka väike. Kunagi nõuka ajal
kolhoosi- jms töötajad said 200- 300 rbl., metsaülem vist 140, abimetsaülem veel vähem, metsnik temast vähem, metsavaht kõige vähem. Täpseid numbreid ei mäleta ja poest nagunii midagi saada polnud.

kuna poest midagi saada polnud ja kõik kakerdasid ringi lääpas sandaalides, narmastanud dressipükstes ja viledaks kulunud sitsikleitides, siis pidid need rahahunnikud kodustes peidukohtades ikka üüratud olema.