teatas mulle, et ma võiks natuke alla võtta. mitte et see oleks suur probleem, aga talle meeldiks. pagan, ma olen kohe vihane praegu. kui tutvusime, kaalusin tõesti paar kilo vähem, aga nüüd oli tööl pingeline aeg ja trenni ei jõudnud väga. tean ka, et lühikese kasvu juures paistab iga lisakilo teravalt silma. aga no paks?
5 aastat (olen 29) oma elust raiskasin söömishäirete peale, enam ei tahaks nagu. olen hästi pehme iseloomuga ka, võtan kriitikat hästi südamesse, eriti veel kui see tuleb inimeselt, kellest ma hoolin. mehest lahku ei tahaks minna, enne seda ütlemist oli meil kõik korras.
mul ongi kolm vastandlikku tunnet: esiteks, ma olen nii vihane, et tahaks ta kogu oma asjadega majast välja visata ja jalga takka ka veel anda.. teisalt ma ise tahan olla ilus ja sale ja särav, nagu olin enne stressiperioodi tööl, enda käestlaskmine pole ju ühegi naise kavatsus. ja kolmandaks on trots, et ma kohe meelega oleks paks, et talle pinda käia.
lasin auru välja praegu lihtsalt, kui keegi tahab/oskab/viitsib, siis võib nõu anda või midagi lohutavat öelda - ilkuda pole vaja, niigi on S tuju.