aastaid tagasi, kui voodihaigeks jäi, polnud samamoodi millegagi rahul. tegin niipalju, kui suutsin tema meeleheaks, aga ikka oli kõik valesti. nutsin,, püüdsin, kirusin, aga tegin ja tahtsin, et tal oleks hea. ma ei mõistnud, miks ta ometi rahul ei ole.
nüüd palju aastaid hiljem teda enam ei ole ja ma ikka mõtlen tema peale. tunnen, et võib olla ma polnud lihtsalt piisavalt mõistev, ei olnud inimesena tema jaoks kohal.... ehk ta vajas rohkem inimlikku hellust ja hoolimist, mitte viimase peal puhtaid riideid, piinlikult koristatud tuba ja erilisi sööke....
ja miks ma nii olen mõtlema hakanud?
sest nüüd on järg minu ema käes. nüüd tema istub oma voodiäärel ja tahab sööki, mida ta iial ise pole teinud ega isegi söönud vist. ajab näpuga raamatus järge ja siis tahab, et ma talle sellise roa teeksin.
olen teinud ka, kuid mitte kõike ja üldse, kui ta muutub pahuraks, siis lihtsalt lähen ta juurde, võtan ta käed oma pihku ja olen olemas. silitan tema käsi ja räägin, meenutan vanu häid mälestusi, mida ma tean, et need olid tema jaoks head ja olulised. ja nii me siis istume kõrvu ja tema räägib sajandat korda oma lugusid, mina kuulan ja mõtlen omi mõtteid, silitan teda ja noogutan kaasa....ta rahuneb alati ja siis ei nõua ta midagi erilist, ta on rahul, et temaga oldi koos, jagati tema maailma...ja mina olen rahul, et võisin oma ema heaks olla.
iga inimene, eriti haige või vana, vajab lähedust ja tingimusteta hoolimist ning armastust.
me ei tea seda alati, me ei oska selle pealegi tulla....aga kui lõpuks seda mõistma hakkame, siis pole enam miski ülemõistuse, sest sa lihtsalt mõistad ja võtad asju nagu need on...
see on abi ja tugi mõlemale poolele, nii hädas olijale, kui aitajale.
tean seda.