Mul on uus töökaaslane. Vanem naine, elab üksi, muudkui muliseb! Meil on selline töö ka, et kui kliente ei ole, siis nagu polegi midagi teha ja tema siis lihtsalt räägib ja räägib. Kirub kõiki, klatšib inimesi, keda ma ei tunnegi! Isegi oma perekonda, kujutage ette... Kõige kohta on tal ütlemist - naabrite, valitsuse, liikluse, ühesõnaga kõige kohta.
Olen kõike proovinud - ei vasta üldse midagi, ütlen, et mind ei huvita, süvenen (püüan süveneda) raamatusse. Ta räägib kasvõi üksi. Täiesti õudne! Hakka või töökohta vahetama.

no pöördu ikka esmalt tööandja poole, et sul pole võimalik töösse süveneda, kui keegi kõrval koguaeg mingit mõttetut iba ajab. Tööandja kohus on tagada normaalne töökeskkond.

Selliseid inimesi on palju! Kui harva kohtuda, on isegi tore, aga igapäevane koosolemine lihtsalt võimatu:)

Ei ole küll hea tunne, sest inimene solvub, aga kui öelda otse, et sa räägid kogu aeg, see on väga väsitav, palun ära räägi. Tuleb öelda isegi seda, et sa räägid, kuigi keegi ei kuula, räägid omaette, see ei ole vestlus ega jutt, vaid ebameeldiv teiste tagarääkimine, ma ei soovi sinu pere lugusid kuulda, ära räägi omaette. Intelligentsem inimene saab aru, (solvub) ja tõesti korrigeerib end (enam-vähem, sest harjumusi on üpris raske muuta). Rumalam inimene ei muuda end, võib-olla solvumise asemel muutub lausa kiuslikuks.
Kuigi see võib olukorra samaks jätta või isegi hullemaks teha. Võib-olla tuleb ka soovitada rääkimise asemel lugeda. Tobe on muidugi, kui tuleks hakata pidevalt korrutama: palun vaikust, palun vaikust. Aga no paljudes kohtades on vaikuse nõudmine normaalne: teater, raamatukogu.
Aga jah, tuleb otse öelda, kuidas olukord on.
Ülemuse poole pöördumine on ka võimalik, aga nõuab läbimõtlemist.

see lobamine on vanemate inimeste teema põhiliselt, eriti naiste. tahaks kellegagi rääkida ja kui sind ei kuulata, siis räägidki iseendaga.
tahaks elus oma jutunormi täis saada, aga tihti ollakse liiga üksi, et polegi kedagi, kellega rääkida. siis mõtledki valjusti, lihtasalt räägid oma mõtted valjusti välja.
minu töökaaslane jahus kogu aeg, mind ausalt ei häirinud, las rääkis. nüüdseks teda pole enam ja alles nüüd mõistan, kui väga ta üksi oli ja kui väga ta oleks vajanud lähedast inimest oma ellu. mitte niisama inimest, aga lähedast inimest, kellega jagada kõike.

Torkad demonstratiivselt kõrva ja küll ta vihjest aru saab. Solvub ja otsutab, et karistuseks ei räägi enam Sinuga iial! Vohh! Ja sa ei saagi teada, kuidas kolleegi naabrinaisel keski täitsa võõras mees külas käis.

https://apteek.apotheka.ee/category/reisimine...

Võib isegi mõista, kui ÜKSIKUL inimesel on rääkimisvajadus, kuid minu sõbranna on noorusest alates selline olnud: ta võib telefonis tund aega monoloogi pidada, kusjuures mitte mingit võimalust midagi vahele öelda ei ole, sest ta lihtsalt räägib. Abielus, 3 last, kella 8-st 5-ni tööl käiv kontoritöötaja, kuid kes käib ka tihti kontorist väljas ning samuti tihti igasugu koolitustel. Tal peaks NII kõrini suhtlemisest olema, aga ei, lõunapausi ajal võtab telefoni ja räägib minuga tund aega... Ja niimoodi vähemalt 2x nädalas.
Kui ta noorem oli, siis tal oli komme pühapäevahommikuti kell 9 helistada, kui pere alles magas. Võttis telefoni (lauatelefoni), läks õue ja helistas mulle. See kestis aastaid selline asi.
Kui külla tuleb, siis ka ainult ise räägib. Eluaeg selline olnud. Lihtsalt räägib. Mina ei lõika tema jutule vahele, lihtsalt ei viitsi enam, las räägib siis, kui see talle nii vajalik on.

Lobisemine on HAIGUS, hälve, kõrvalekalle.

Nii kõrini on lobamokkadest! Teen tööd, kus suhtlen päev otsa erinevate inimestega ja õhtuks on lõuad sõna otseses mõttes rääkimisest väsinud ja tahaks ennast tsivilisatsioonist lihtsalt välja lülitada. Pean häbiga tunnistama, et olen aegajalt kadestanud oma üksi elavaid sõbrannasid - lähevad koju, sulgevad ukse ja ei pea enam kellegagi rääkima ega kedagi kuulama. Mul on vaja kolme lapse, mehe, noorema õe ja mehe ema jutte edasi kuulata. Selline tunne, et otsi endale mingi korter, kuhu saaks üksi minna ja lihtsalt kõigest eemal olla! Vajan rahu ja vaikust, et natukenegi oma mõtteid mõelda saaks või näiteks midagi lugeda! Milline luksus!
Aga patt on muidugi viriseda. Mõni on üksik ja igatseb enda kõrvale kasvõi üht inimest, kellega oma elu jagada.

Viimasele. Üksi elamine ongi luksus, aga vahest saaks perega ka sel teemal rääkida ja kehtestada endale mingi aeg a pool tundi või tunnike, et kuskil omaette akusid laadida. Või üksi hakata käima: jooksmas, jalutamas, kepikõndimas...

Ma olen mõnikord mehele töölt helistanud ja öelnud, et täna ma ei taha kodus mitte sõnagi rääkida ja lähen varakult magamistuppa ja olen omaette.
Mees saab väga hästi aru, seletab lapsele ka ja hoolitseb selle õhtu ise kõige eest. Ja nad on hästi vaikselt.

Seda juhtub nii kord aastas. Aga paar korda aastas ma sõidan lihtsalt üksi nädalavahetuseks kusagile ära, kas kuskile spasse või ka mõnda huvitavasse linna välismaal. Siis vaikin 2-3 päeva ja kõige rohkem, mida ma räägin, on tänan-palun ja restoranis söögi tellimine. Magan rohkesti, jalutan, loen. Mehega ka ei helista, kirjutame skypes õhtul paar rida.

Inime peab saama üksi olla.

Minul on väga hea soovitus, proovi, usun, et aitab.
Osta apteegist või kus iganes neid müüakse, kõrvatropid. Kui ta jälle lobiseb, võta need tema nähes välja ja pista kõrva, aga kindlasti nii, et ta näeb. Ja ei olegi midagi öelda. Usun, et on abi

sellistel inimestel lihtsalt ego liiga suur ja teistega arvestamisv6ime vaike. Ei ole patt sellistele asi selgeks teha et teisi nende loba hairib. Suhet v6ib muidugi see kergelt rikkuda, aga mis teha.

Pane kõrvaklaspid pähe ja kuula muusikat ja süvene raamatusse. Aitab väga hästi.

Kõrvaklapid on hea soovitus, pole vaja tülli minna ega midagi rohkem selgitada

Kas te lugesite ka, mis tööga tegemist on? Kuidas teie meelest see nagu välja näeb, kui klienditeenindaja istub kõrvaklapid peas ja loeb raamatut? Kuidas ta sel juhul klienti saab kuulda või märgata?

minul on üleüldse tunne, et omanik raiskab mõttetult palgaraha - üks lobiseb tühja ja teine loeb raamatut. Paras oleks panna tööle üks müüja korraga ja probleem kaoks.

lisaks kõrvadele on peas ka silmad! Kui on vaja teenindada, siis paned klapid, raamatud kõrvale, lihtne.

Kirjutab ju, et ei saa süveneda töösse vaid püüab süveneda raamatusse. TAHAN KA ENDALE SELLIST TÖÖKOHTA, KUS MAKSTAKSE PALKA RAAMATUSSE SÜVENEMISE EEST!!!

no kui silmad on raamatus ja inimene oma armastusromaani süvenenud, siis ei näe ega kuule ta midagi, mis ümber toimub.

Ja kui ma satun kauplusse. kus müüja raamatut loeb, siis ma olen viisakas ja lahkun.