Ei ole küll hea tunne, sest inimene solvub, aga kui öelda otse, et sa räägid kogu aeg, see on väga väsitav, palun ära räägi. Tuleb öelda isegi seda, et sa räägid, kuigi keegi ei kuula, räägid omaette, see ei ole vestlus ega jutt, vaid ebameeldiv teiste tagarääkimine, ma ei soovi sinu pere lugusid kuulda, ära räägi omaette. Intelligentsem inimene saab aru, (solvub) ja tõesti korrigeerib end (enam-vähem, sest harjumusi on üpris raske muuta). Rumalam inimene ei muuda end, võib-olla solvumise asemel muutub lausa kiuslikuks.
Kuigi see võib olukorra samaks jätta või isegi hullemaks teha. Võib-olla tuleb ka soovitada rääkimise asemel lugeda. Tobe on muidugi, kui tuleks hakata pidevalt korrutama: palun vaikust, palun vaikust. Aga no paljudes kohtades on vaikuse nõudmine normaalne: teater, raamatukogu.
Aga jah, tuleb otse öelda, kuidas olukord on.
Ülemuse poole pöördumine on ka võimalik, aga nõuab läbimõtlemist.