otse loomulikult ei pea meie siin otsustama, kes kuskil mujal saab peaministriks või mis toimub.
selles tundubki äärmine vastuolu, et vahitakse kaugusse ja otsustatakse sealseid asju, osaletakse võõrastes tegemistes, aga omaenda lähedased, omaenda kodu suhtes ollakse üsnagi ükskõikne ja lausa sallimatu ning hoolimatu.
selle asemel, et julgeta seista enda eest, oma lähedaste eest, tehakse enne võõrale head nägu, pakutakse abi, otsustatakse võõraid asju rohkem kui omasid...samas ei märgata, et su enda kõrval hüütakse appi, su enda lähedal vajatakse sind.
aga kas see siis pole laias plaanis ükskõiksus, kui peetakse noa-kahvli lahinguid omavahel ja lastakse endast , oma kodust, oma kallitest ja lähedastest lihtlabaselt üle sõita.
sihuke pisinagin ja edasi-tagasi sopa pildumine võib küll tekitada võiduka tunde, et näe, ikka minu võit jne. , aga laias plaanis on see jama lihtsalt ja mingit tulemust sellest ei tõuse, midagi paremaks ei muutu...üksnes võib halveneda, sest keegi võib sihukesed omavahelised pisinägelused pöörata omakasuks ja muuta pöördumatult nagistajate üldist heaolu halvas või isegi väga halvas suunas.
meil pole maailmale vaja tõestada midagi, meil on vaja endale tõestada, meil on vaja omas kodus tõestada.
küll seal kaugel ja teistes kodudes on omad tõestajad ja kaitsjad.
ai, nüüd tuli pikk jutt, aa pikk jutt pole hea jutt, aga las olla, vahel võib.
head kõigile meile meie omas kodus.