meil häbenetakse vanust, häbenetakse iseennast seega.
miks?
igaüks peaks aru saama, et keegi meist ei jää ajas ja vanuses seisma, et ikka kord tulevad vaod näkku ja hääl pole enam see, mis noorena, et hormoonide töö muutub ja seega ka välimus.
miks häbenetakse vanemaks saamist, kui hoopis võiks selle üle uhke olla. vanemaks saamine ei pea tähendama, et sind enam keegi ei taha, et sa pole enam võrdne noortega koos särama.
aastad peaks tooma esile elutarkuse sära, vaimsuse kasvu sära, mis tegelikult maksab palju enam, kui klantsima löödud pakend vaid. see on elu vili, see on saak, see on tarkus, see on sügavus, suur arusaamine, mõistmine ja nägemine kaugemale, kui kunagi varem.
aga jah, ühiskondades, kus vanad maha kantakse ja neid ei vajata, polegi muud, kui häbeneda oma aastaid, valetada vanust, sest kes tahakski olla see mahakantud, mitte vajalik kuluartikkel.
see on sinu elu, seda ei pea salgama, seda ei pea häbenema ja seda ei saa mitte kellegi teisega võrrelda, sest see kuulub ainukordsena vaid sulle ja on sinu oma, ainsana siin maailmas. olge uhked oma elu, välimuse, aastate, ka oma kortsude üle.