Olen elanud majas- korteris (kesklinn) ja nüüd jälle majas. Ikka omanikuna, mitte üürnikuna. Ja ma ei saa küll aru, miks arvatakse, et majas elamine on kallis lõbu. Vastupidi- kesklinna 100m2 korteris kerkisid 2009 a talvel summad, mis tulid vee ja kütte ja muu jaburduse jaoks välja käia ikka juba 5000.- kanti. Müüsin korteri 2009 sügisel ja ostsin maja- sellise , mis ehitatud 1990 keskpaigas, kus seinad ikka korralikust paneelist, kombineeritud küttesüsteem, ruumi ja avarust ning pean ütlema, et olen igati rahul ja õnnelik. 5000.- eest ostsin talveks 10 ruumi puid, vesi tuleb puurkaevust, musta vee äravedu üle 3 kuu 250.-, elektrit käredal talveajal ca 700.-. Ja iga kuu panen isiklikku "remondifondi" veidi raha, et kõpitseda maja.
Kortermajas, kus elasin enne, olevat tänaseks palju võlgnikke ning on oht, et sügisel kütmist ei alustatagi. Ka soe vesi hetkel puudub. Oma majas elades on eeliseks veel see, et kui raha pole kütet osta, elad kasvõi ühes toas, tarbid ja hoiad kokku ja tead täpselt, mille eest maksad. Kortermajas oled sundseisus- Sina võid ju oma kommunaalid ära maksta, aga kui teised seda ei tee, saad ka Sina karistatud- istud ilma vee või kütteta. Ja kui raha pole kallinevate küttearvete tasumiseks, siis... nutad, istud näljas ja maksad. Oma majas seda probleemi pole. Kaevad ilu- ja roosiaia kartulimaaks ja elad ikka kuidagi üle.

Kortermajal ja kortermajal on vahe - ka ahjuküttega või oma küttesüsteemiga kortereid on olemas. Ühes sihukeses seadsin ennast sisse :) Kütan millega tahan, nii soojaks nagu tahan ja millal tahan, kasvõi keset juulikuud. Soe vesi tuleb boilerist. Elektriarve üle 500 ei ole olnud. Transpordikuludeks olid varemalt ekspress-kuukaardid, nüüd elan piirkonnas, kus ekspressbussid ei käi ja sõidan tavakaardiga. Tööle-koju sõitsin varemalt 45 minutit ja kahe bussiga, nüüd trammiga 15 minutit ja 5 minutit jalutamist. Kõik vajalik jääb samuti töö-kodu tee peale ja ei ole vaja kuhugi eraldi minema hakata. Naabritega ka vedas :)

Kui teemaalgataja jaoks raha ei ole probleemiks ja konkreetset eelistust korteri või maja osas ka ei ole, siis soovitangi teha otsuse kogu perega koos ning vajalikust infrast ja konkreetse majapidamise tulevastest kuludest lähtudes, nii et ükski pereliige ei peaks kuidagi kannatama.

Elan 2 lapsega suures korteris. Ja nii tahaks ikka oma maja, aga ressursid ei võimalda. Lapsed tulevad koolist/lasteaiast ja nii tahaksid õue minna, aga koduhoov on nagu ta on ja see majade vahel longerdamine pole ka teab, mis enterteinment. Vanem laps sibab iga reede õhtu kohe vanavanemate juurde, seal tal elu nagu Bullerby lases :). Sõbrad, onnid, rand, suur aed jne.
Eriti suvel on tunne, et lähen siin korteris hulluks. Kui siia kolisime, oli enam vähem. Nüüd üks arendus muudkui käib ja maja ette on tekkinud magistraal koos valgusfooride ning ringteega. Magame öösel kõrvatroppidega!!!

Seega MAJA kohe kindlasti!

Päris palju naljakaid asju võib siin lugeda eramajas elamise kohta. Tegelikult on prügivedu kohustuslik ja igal omanikul on oma leping, nii et ikka ei ole küll, et kui üks ei maksa, siis kogu tänav kannatab :)

Unustage ära need klassikalised korteris nii ja eramajas naa arusaamad. Näiteks keegi siin väitis, et korteriomanikud lagastavad ümbrust. Näide elust enesest. Tädi elab piirkonnas, kus läheduses kortermaju pole. Keegi nende külast sokutab metsa alla olmejäätmeid. Ärge tulge ütlema, et naaberküla korteriinimesed viitsiksid 10 km kaugusele oma olmejäätmeid tassida kui neil on võimalus naabreühistu prügikastidesse sokutada. Siuksed lagastajad viskavad oma sodi üle ukse, rohkem ei viitsi küll vaeva näha.
Nii, edasi. Mina elan hetkel kortermajas, naabreid pole kuuldagi ja aias kasvatame naabrinaisega kahe peale lilli. Samas tean inimesi, kellel on oma maja aias ainult muru, ei mingit peenardega jahmerdamist. Aiaga majas EI PEA tingimata potipõllundama, isegi lehtpuid ei pea istutama kui pole soovi sügisel lehti riisuda. Õue saab ära betoneerida või lasta heinamaaks kasvada kui muru niitmine peaks üle jõu käima.
Päris ausalt, meie majas pole ühtegi klassikalist häirivatest naabritest tingitud probleemi. Suhtlema nendega ei pea, kõik hoiavad omaette, samas arvestavad üksteisega ja keegi ei lärma.
Mu meelest on siit rubriigist läbi käinud sadu teemasid häirivatest naabritest nii eramajade kui korterielanike klaviatuurist. Naabrid on elukohta valides ikka väga olulised ja see, kas naabriteks juhtuvad tropid või mitte, ei olene sellest kas elukohaks valitakse kortermaja või eramu. Seega, vali piirkonda.
Mis puutub küttesse, siis mul on nt täiesti iseseisev gaasiküte pluss ahjuküte. Tahan kütan, ei taha ei küta. Nii maja kui korteri puhul on oluline, kuidas kujunevad küttearved.
Mu meelest polegi elamist valides esimene kriteerium kas korter või maja vaid elukeskkond ja mõningad praktilised küsimused. Pole ju mõtet elada ilusas kohas kui sealt on lastel keeruline kooli käia või naabrid on pooletoobised. Isiklikult valiksin laste olemasolul pigem eramaja või siis kinnise hoovi ja mänguväljakuga korterelamu, kus on normaalsed naabrid. Paneelikasse või kuskile 2x2m murulapiga kortermajja kesklinna ei koliks. Lapsed peavad saama ikka vabalt õues mängida. Aga jah, esmane küsimus ei olegi, kas korter või maja..

Ma toeatn ka seda suvel maamaja, talvel korter varianti. Kahjuks seavad finantsid oma piirid. Praegu elan majas, kuid pean tõdema, et asukoht on elukoha valikul ikka väga suur takistus. Oh, kuida stahaks reede õhtul kõigepealt katusekinno minna, siis pisut vanalinnas jalutada ja vb natuke pidutseda. Kahjuks tihti ei saa, sest taksoga sõitmine maksab ja paar korda nädalas üle saja takso peale panna.. Pluss transport. Oma autot pole, jah, selles ole muidugi ise süüdi. Kuid isegi, kui oleks auto, lapsi peaks ikka vedama. Ja ka nemad tahavad õhtul teatris käia, pidudel, linnas... Ei jaksa neid pidevalt sõidutada. Ideaalis elaks Kalamajas ilusas korteris, tööle-kooli jalutaks jne. Ei meeldi mulle, et poodi minemine võtab bussiga kolm tundi, kinno minek võtab endale päeva..Muidugi on ka korteril palju miinuseid, halvad naabrid, mida iganes. Maja on muidugi oma ja ma ei mõtle mingi pappmaja või midagi, aga mu unistus oleks kahekorruseline puumaja, suurte akende, treppide, salaurgaste ja luuderohuste seintega, mis asub linna keskel varjulises ja vaikses kohas. Utoopia? Kahjuks vist jah. Ma soovitan ka perega maha istuda ja kõik võimalused läbi kaaluda. Kindalsti soovitan kohta linna lähedal!!!! MUidu jäädki lapsi igalepoole vedama. Eriti hullud on kohad, kus buss sõidab kord tunnis, vaesel lapsel on ka halb talvel külmas terminalis tund aega bussi oodata või enne trenni 2 tundi linnas hulkuda, sest koju sööma ei jõua. Linnas söömine aga läheb kalliks. Ehk leiate maja nt Kadriorus? See on ju ilus koht. Kui otsustate korteri kasuks, siis ikka selline, kus igal ühel on oma tuba ja ruumi piisavalt. Hoov võiks ka olle ja rattateede lähedal, siis saab ka sporti teha, ei pea toas istuma. Rõdu võiks ka olla. Ahjukütte variant oli hea, nõme küll, kui peab toas külmetama, sest naabrid pole küttetasu maksnud. Muidugi puud maksavad küll ka.

ma ei käi looduses, ma ei salli loodust ja tema mind. mul on jube allergia eluslooduse vastu.
ma veendunud kivilinna inimene.

käin vaid kuskilgi inimtühjal saarel puhkamas. kui just vaja looduses puhata.
tegelikult meeldib mulle mu omas kodus puhata. mul ideaalne korter.
noh, lapsi mul ka pole. kassid on. kassidele meeldib väga lesida aknalaual ja linde vahtida.
kui oleksid vabakäigu kassid, siis ilmselt kuskilgi nad mingi jõlkuva koera hammaste vahel oma otsa leiaksid.
kui oleks lapsed, siis äkki vist peaks maja ostma, kuigi ma ei tea, miks. see titeaeg saab ju ruttu otsa. egas igavesti oma maja hoovis taheta palli mängida.

olen elanud eramajas, ei meeldinud üldse.

Kui sa maja just kuhugi metsa sisse ei osta, siis pole majas seda privaatsust ka nii väga palju. Tean omadest kogemustest kuidas Tallinnas on need majade krundid nii väiksed, mingi 1000-2000 m2, see aga tähendab, et naaber on ikka väga lähedal. Soojal ajal on peaaegu iga õhtu naabrite aias mingid peod ja aknaid lahti hoida ei saa, sest grillsuits tuleb tuppa. Aknaid ööseks lahti jätta ka ei saa, sest jauramine kostub sisse.

Pluss veel see, et mõnele naabrile meeldib lihtsalt mõte majas elamisest, aga oma aia eest ta hoolitseda ei viitsi ja aed on pikka heina sisse kasvanud ja räämas.

Pluss veel varastele kipuvad eramajad rohkem meeldima. Parem tegutseda vist. Aiast pannakse kogu aeg midagi tuuri ja ka sees on mitmetel käidud.

Samas on oma majal ka omad plussid. Saad aias päevitada, ei pea randa minema. Sooja ilmaga ikka mõnus oma aias istuda, mitte toas olla. Aga talvisel ajal kui välja niikuinii ei tiku, siis tundub oma maja jällegi nii mõttetu. Suvel teistmoodi aga ei kujutagi ette.

ma ei saa aru kuidas teile see naabrite grillsuits sisse tuleb, mulle ei tule oma grillsuits sissegi...

Meie pere mudel- maja linna lähedal maal, õuetöid palju pole- männimets ümberringi. Ja väike korter linnas- kui on vaja ööbima jääda või muidu olla. Laps linnakoolis.

Minge Perekonna foorumisse ja lugege teemasid Maamaja turvalisus ja Maainimesed kuidas tulete toime pimedusekartusega.

majas elad nagu kuningas aga korteris elad nagu tavainimene.

Elan Tallinnas eramajas Pirita-Kosel.
Ja ärge tulge ütlema, et elan rahus ja vaikuses.

Suvel on üks hommikupoolik põhjapoolse naabri muruniiduaeg, pärastlõuna lõunapoolse naabri muruniiduaeg. Järgmisel hommikul alustavad läänepoolsed naabrid: üks varahommikul, teine pärastlõunal, kolmas jääb kolmandale päevale. Järgmine päev on ületee-naabrid - see, kes meiega kohakuti ja tema põhja- ja lõunapoolne naaber. Ja ülejärgmisel päeval kostavad hästi ära ka need naabrid, kelle krunt meie omaga vaid nurkapidi koos.
Ja nii iga nädal.
Aga õhtud on sisustatud grilliga - ei, mitte meie aias, vaid lähimad naabrid. Ja grilli suits tuleb meie aega koos naabrite lärmamisega.
Üks neist on ingerlane ja juhtumisi eriti rämeda häälega; kui see oma aias räägib, siis ühekordse akna kinnipanemisest ei aita, kostab ikka mulle padja allagi ära, ja kui kõvasti veel kostab! (minu magamistuba on tema pool küljes). Ja kui ta veel pidutujus laulma hakkab - seda ei anna kirjeldadagi.
Teine on väikestviisi püromaan - kevadel alustab oma märja risu põletamisega, kogu suve teeb lõkkeid ja lõkkekesi. Ja passib alati tuule suunda - siis, kui tuul on meie suunas, mitte ta enda maja suunas. Kui asi eriti hulluks läks ja me vanainimesed enam toas hingata ei saanud nende tossu pärast, kutsusime tuletõrje, aga see ei teinud midagi - nende lõke olla nõuetekohane. Et leek on alla poole meetri kõrge (tuletõrje autot nähes summutati see tõesti madalamaks) ja tuleplats kenasti kividega ümbritsetud. Saime veel tuletõrje käest noomida, et "võib-olla on kuskil mujal tulekahju ja meie peame nüüd siin ilmaasjata teie tülisid lahendama, rääkige nendega ise". Samas oli terve kvartal tossu täis, nii et hingamine läks raskeks.
Elektrisaag on igas teises majas ja seda kasutatakse suhteliselt tihti. Ah, mis ma ikka teistest räägin - oma vanaisagi selline, et kell viis läheb uni ära, läheb kell kuus õue, tatsab ja toimetab hulk aega ja siis hakkab saagima. Meie ärkame üles ja riidleme temaga - kell pole veel seitsegi, lõpeta ära! Tema on tõsiselt imestunud, et tema olla juba pool päeva tööd teinud ja kell alles nii vähe?
Lisaks on meie kvartalis ühel poisil garaažis oma väike töökoda ja mootorratas ja mootorratastega sõbrad - ja madalas linnaosas kostab see kohapeal jõristamine ikka üsna mitme kvartali kaugusele.
Kui keegi läheb koeraga jalutama, on see kindlalt kuulda - aedades olevate koerte vihane haukumine liigub jalutava koeraga kaasa piki tänavat. Jah, enam-vähem igas majas on koer ja need registreerivad kõik mööduvad koerad kõva haukumisega. Kasse on vähem, aga kui mõni neist otsustab mööda teed liikuda, läheb aiakoerte haukumine täiesti hüsteeriliseks.
Siis on meil lõunapoolsed naabrid, kelle lapsed suhtlevad röökides . . . ülejärgmisele naabrile meeldib ilutulestik, aga sellega tegelesid ka meie omad lapsed, kui nad veel väikesed olid . . . küttepuud oleme viimased kümme aastat saanud palkide kujul, omad poisid saevad ja lõhuvad, krrr-krrr ja tümps-mütaki . . . mõnel õhtul peavad noored pidusid lahtiste akendega, tümps kostab kaugele . . . kaks maja edasi on mändide otsas rongapesa, nende pulmamängud kostavad väga valjult ja kui noored pesast välja tulevad, istuvad nad naaberaedades ja röögivad . . . ületee-naabrite üksi koju jäetud koer ulub aias südantlõhestavalt kõik tööpäevad . . . võiks jätkata lõputult.

Käisin sõbrannal külas tema üheksandal korrusel - vaat seal oli tõesti rahu ja vaikus.

korter pelgulinnas renoveeritud majas. kaminahu kütan puhaste kasepuudega oma metsast ja need ei maksa midagi. maja on väike, tunnen kõiki naabreid ja keegi ei lärma. tööl käin jala. õhtuti käime pelgulinnas kalamajas koplis jalutamas, suvel paljassaares ratastega sõitmas ja stroomi rannas.
maamaja tallinnast mõnekümne kilomeetri kaugsel paksus metsas. privaatsuse puudust ei ole, lähim naaber on 7 km kaugusel.
suur aed ja linnulaul. maja on vana metsavahihäärber, mille oleme hoole ja armastusega koduks kohendanud. vesi oma puurkaevust, elektrit annab tesla päikesejaam.
lisaks on meil veel tallinnas üks korter välja üürimiseks. asub ägedas muinsuskaitsealuses majas ja üürnikke on rohkem, kui küll. õnneks on nad ka väga vahvad inimesed juhtunud olema.
laene meil ei ole ja ise oleme oma valikutega rahul.

kuid ei maksa unustada siiski naabreid. Muruniiduk on kökimöki võrraeldes sellega kui keegi pidevalt saeb ja saeb või igavene remontija , kes pidevalt kopib seinu. Või sellised toredad koerinimesed, kelle koerad väljas lõugavad.
Alati tasub teha naabrite taustauuring!

Ostan Võrumaal maamaja, raadiusega 30 km Võru linnast. Kõik pakkumised on väga oodatud. Naabrid peavad jääma kaugele.

Detailne info, millal keegi naaber muru niidab, aga selle unustasid mainimata, millal sina oma muru niidad ja millal sinu koer haugub...või peab seda küsima su naabrite käest? ;) Üldiselt on oma majas elamine isegi mürarikkam ja närvesöövam kui korteris, aga eks oleneb ka piirkonnast. Uusasumites pole vähemalt kreissae müra.

Keegi siin mainis et majas elad nagu kuningas. Kuidas elab kuningas? Arvan et kuninga elu ei ole suurem asi, ise küll ei tahaks kuningas olla, samuti ei tahaks eramajas elada. Kaasaegsed majad linnades ja linnade ümbruses on mõttetud, nii tihedalt istutatud et on samuti kuulda kui naaber remonti teeb, muust rääkimata. Maamajad, mis on hajali ehitatud, nii et naabrit ei kuule ega näe, võiksid olla nagu parem variant, samas on kogemus mis võib juhtuda kui elad eraldatuses oma kaunis metsatukas, parem ei hakka lähemalt seletama, te ei taha seda teada, kuigi võiks. Üks korralik korter hästi valitud kohas on igati turvalisem ja mugavam. Kui veel korteri juurde kuuluks aiamaa oleks ideaalne. Ise olen elanud maakohas eramajas, nüüd linnalähedases korteris, igati rahul, iial ei taha enam eramajas elada.

Mis seal eraldutud maamajas siis juhtus? Miks majas enam elada ei taha?