Lugu nii, et elukaaslase ema nüüd meie juures, kuna ise enam hakkama ei saa. Suht hädine juba, liikumine vaid vetsu vahet (seejuures vetsuuks pärani, ok, olen kannatlik).
Aga see ego, mis ruumi täidab - võttes maha vanaks jäänd inimese veidraks muutumise - tunnen, et minu viisakus hakkab otsa saama. Tõepoolest, selmet olla tänulik, et söök voodi juurde tuuakse, ta tellib taevast kukkund isude järgi nagu õukonda käsutav kuninganna. Nüüd õhtuks arvas, et tema tahab kala. Lähen püüdma või, maakohas, kauplus 10km kaugusel ja tänaseks kinni.
no sai 2 sorti konservi, pistis isu täis. Mida ma imestan: minu vanemad ei söö kahepeale ka nii palju ja nii ebatervislikult kui see. Paistab, et inimene on ainult oma tahtmiste järgi elanud, terve mõistuse häält tundmata. Ja tagasihoidlikkus ja talitsetus, teistega arvestamine on hoopis võõrad. Mina ei ole harjunud nii palju toitu minema viskama, kui nüüd pean. Mutt songib taldrikutäie läbi, kui ei maitse, ja ühte toitu kahel päeval järjest pakkuda ei lähe läbi. Igal päeval olgu eri asjad.
Ma ei usu, et ta enne meiletulekut nii mitmekülgset menüüd harrastas. Tal oli omapead elades poeskäimine võõraste abiga harva. Külmkapis minu mäletamist mööda küll
supermarketi valikut ei näinud. Tundub, et lihtsalt ta laseb "minia" peal oma tobeda suurelisuse valla.
Puhh, anna kannatust, et seda muigegagi võtta... Hädist vanainimest ju paika panema ei hakka. Või peaks?

Seda saad küll öelda, et iga päev eri toitu ei saa ja kõik. See pole ju mingi paikapanemine, lihtsalt reaalsus. Eks tuleb umbes nii rääkida nagu lapsega.

Räägi elukaaslasega. Tema asi on ema paika panna.

ikka pead paika panema ja piirid peale. kuidas siis muidu toime tuled. ja las see su elukaaslane ise ka tegeleb rohkem oma mammiga. ja mammi ärgu ka mõelgu, et laseb teil kõik oma tujud teie raha eest rahuldada. las maksab ise oma toidu eest. pension ju olemas.

Anna alustuseks topelt ports unerohtu.

Ah, vanainimesel on lihtsalt hirm, see väljendub vähe vildakalt. Ole Sina targem.
Justjust. Hädine vanainimene tulebki paika panna, aga proovi ja püüa seejuures olla sõbralikult(ja rangelt!)suunav. Ära sellist asja lase juurutada, et hüppad tema tujude järgi midagi tooma ja tassima. See kurnab Sind ega paku tegelikult rahuldust talle endalegi. See ei tähenda, et ta ei võiks oma soove avaldada. Aga Sa oled ka inimene, eks võtad vanuri soovi teadmiseks ja kui midagi sobivat ette jääb, siis tood talle, või siis arvestad sellega millalgi oma perele toitu tehes.
Veelkord. Sõbralikkus eelkõige.

"Mida ma imestan: minu vanemad ei söö kahepeale ka nii palju ja nii ebatervislikult kui see."

Su elukaaslase ema on "see"?

Anna magusat suppi, mis muud!

Küll elu teidki vanaduses sama heldelt kostitab, kommijad.

lastud tõesti. Lausa haisev õigupoolest.
Jääb ainult loota, et autorit ennast kunagi "selleks" ei hakata kutsuma.
Inetu lugemine, mille tahaks kiiresti unustada.

kui ise ei ole seda läbi elanud, et lähedane vanainimene imelikuks muutub st aju ei tööta enam endiselt

Ma küsiks, kuidas tal vaimse poolega on? Demenetse inimesega ei ole võimalik mingit paikapanemist teha, teda tuleb võtta kui väikest last.

Igas sarnases teemas on keegi, kes hakkab targutama ja tulevikku ennustama. Et saa ise nii vanaks, siis bla bla jne. Mis mõttes? Ükskõik kui vanaks ma saan, ma ei hakka kunagi eeldama, et võin teha mis tahan ja kõik peavad mind austama lihtsalt sellepärast, et olen kauem elus olnud..
Siin teemas sama. Kuni te ise selle pere elu ja neid inimesi ei tunne, siis pole mõtet kritiseerida ka. Vanainimesed on nagu lapsed. Vajadusel väga kavalad manipuleerijad. Kui vastaspooleks satub keegi, kellel on probleeme enesekehtestamisega, siis see on nagu teema algatusest näha - paljude probleemide allikaks.. Ei usu, et ka see vanainimene õnnelik on seal. Tal on vaja kindlustunnet, tunnet, et temast hoolitakse.. Hetkel pressib ta seda välja erinevate nõudmisega. Leidke teine võimalus teda oma perre vastu võtta ja kindlasti asjad paranevad...

aastaid tagasi, kui voodihaigeks jäi, polnud samamoodi millegagi rahul. tegin niipalju, kui suutsin tema meeleheaks, aga ikka oli kõik valesti. nutsin,, püüdsin, kirusin, aga tegin ja tahtsin, et tal oleks hea. ma ei mõistnud, miks ta ometi rahul ei ole.

nüüd palju aastaid hiljem teda enam ei ole ja ma ikka mõtlen tema peale. tunnen, et võib olla ma polnud lihtsalt piisavalt mõistev, ei olnud inimesena tema jaoks kohal.... ehk ta vajas rohkem inimlikku hellust ja hoolimist, mitte viimase peal puhtaid riideid, piinlikult koristatud tuba ja erilisi sööke....

ja miks ma nii olen mõtlema hakanud?

sest nüüd on järg minu ema käes. nüüd tema istub oma voodiäärel ja tahab sööki, mida ta iial ise pole teinud ega isegi söönud vist. ajab näpuga raamatus järge ja siis tahab, et ma talle sellise roa teeksin.
olen teinud ka, kuid mitte kõike ja üldse, kui ta muutub pahuraks, siis lihtsalt lähen ta juurde, võtan ta käed oma pihku ja olen olemas. silitan tema käsi ja räägin, meenutan vanu häid mälestusi, mida ma tean, et need olid tema jaoks head ja olulised. ja nii me siis istume kõrvu ja tema räägib sajandat korda oma lugusid, mina kuulan ja mõtlen omi mõtteid, silitan teda ja noogutan kaasa....ta rahuneb alati ja siis ei nõua ta midagi erilist, ta on rahul, et temaga oldi koos, jagati tema maailma...ja mina olen rahul, et võisin oma ema heaks olla.

iga inimene, eriti haige või vana, vajab lähedust ja tingimusteta hoolimist ning armastust.
me ei tea seda alati, me ei oska selle pealegi tulla....aga kui lõpuks seda mõistma hakkame, siis pole enam miski ülemõistuse, sest sa lihtsalt mõistad ja võtad asju nagu need on...
see on abi ja tugi mõlemale poolele, nii hädas olijale, kui aitajale.
tean seda.

hahaaaa, never say never... Seda, et sa imelikuks ei muutu ja teistele kaela peale ei jää, arvad sa praegu. Kui sa juba parasjagu seniilne oled, ei anna sa enam oma tegudest aru.

mina võin kuitahes vanaks saada, see aga ei tähenda, et kõiki tantsitan oma pilli ja tujude järgi, terroriseerin. no mida asja. kes ise endaga hakkama saab seeelab nagu tahab, aga kes ise elatud ei saa, see hoiab ikka madalamat profiili. vanainimestega kui ongi nagu lastega, siis lastelegi tuleb piirid panna, muidu istuvad pähe, võtavad maja selga ja ongi hullumaja valmis.

ära hõiska enne õhtut. Seda, milliseks sa vanaduses muutud ja kuidas käituma hakkad, ei ole võimalik ette ennustada, sest sina ei tea praegu, kuidas sinu aju käituma hakkab, kui suur osa ajurakke, mis emotsioone ja mälu juhivad, hävinud on.

Olen näinud korduvalt ja korduvalt, kuidas dementsus varem nii targa ja aruka inimese jonnakaks ja tigedaks muudab.

aga tõesti, mida iganes, aga sellepärast ei pea minu lapsed minuga lolli mängima ja tantsima mu tujude järgi. see ei ole normaalne. minu vanemad on ka vanad, üle 80. sellegipooolest ei ole nad hakanud ennast maailmanabaks pidama. arvan, et see ongi pigem nende vanurite probleem, kes elu jooksul ei ole inimestena arenenud, vaid mandunud. kel pole oma lastele midagi anda, kel pole midagi rikast hinge taga jne. tühjad mõttetult elatud elud, mis on finishisse jõudnud. kui just konkreetselt altzheimerit ei põe.

anna korraga väiksem ports ette siis on tal vähem sonkimist ja läheb vähem raisku

no kus on kommentaar mõnel ikka.
ajaks ehk kohe auku need vanad jonnijunnid-kiusupunnid.
peaks sellise seaduse vastu võtma, et jonniv vanainimene auku või ahju või kuhu tahes..peaasi, et jalust ja eest ära.
ja ennast saab siis ka varakult järjekorda panna. kui ise napakaks jonnijuurikaks muutud, siis silmapilk asi korras ja jälle teistel mõnus samasse punkti "areneda"

Ärge olge nii kindlad, et te iial porisevateks vanadeks lasteks ei muutu. Seda saab ainult loota, sest haigus on haigus.
"Mina küll kunagi vähki ei jää" või "gripp on isekate ja arenematute haigus" ei saa ju olla tõsi, kuidas siis aju teistmoodi organ on kui muud rupskid?
Surevad sportlased infarkti ja jäävad akadeemikud dementseteks, kole on kurjustada inimese kallal kui ta on haigusest murtud.
Teemaalgataja auru välja laskmise soovist peab ka aru saama. Saatus andis talle koorma, millega toime tulemiseks puuduvad nii ettevalmistus kui teadmised, mõni ime, et korgi pealt lööb. Küsi tohtritelt nõu, otsi inimesi, kes sama on kogenud, kui oled jõukam, palka abi. Mida su ämm praegu teeb, ei ole tema viga, vaid tema häda.

endiselt arvan, et tegemist on arengutasemega, kui ei ole just tegemist konkreetse raske haigusega. minu vanaema samuti elas kõrge vanuseni, ise kannatas suurte valude käes. no ei läinud häbematuks ega lapsikuks. ikka üritas omal jõul toime tulla. tegi seda, mida suutis. oli sõbralik. kui halvem, siis hoidis omaette. kui vanainimene ongi dementuse tõttu tujukas, no ei ole vaja ikka endaga lasta sadat imet teha. loomulikult ei ole tarvis temaga halvasti käituda, aga piirid tuleb paika panna. keegi ei saa kõike, mida tahab.

Kes ise pole sarnases olukorras olnud, siis olgu parem kuss. Te ei tea millest räägite.
Endal oli mitu aastat lähedane hooldada. Olin ise hulluks minemise äärel. Ajaga tema tahtmised ja nõudmised ainult süvenevad. Kõik on halvasti, söök ei kõlba, tehakse asju valesti jne.. Karjub, sõimab. Õnneks on tänaseks kõik läbi.

Inimene ei ole "dementsuse tõttu tujukas" nagu skisofreenik ei suuda oma haigeks jäänud aju kontrollida, nii tähendab ka dementsus haigust, mida inimene ei kontrolli.
See pole tujukus ja pahurus, see on haigus, mis põhjustab tujukust ja pahurust.
http://static.inimene.ee/index.php?disease=d...

tujud ja tahtmised süvenevad ainult siis, kui nendele hästi järele anda. kui mõistlikuks jääd ja kõike tahtmist ei tee, no kuhu need siis arenevad. lastega on samamoodi. mõistusega inimene oskab poolemeelsega toime tulla. aga mõned kohe oskavad lasta omale pähe istuda. palju õnne siis.

Lapsed arenevad, vanainimesed taandarenevad.
Need pole päris võrreldavad suurused.
Olen näinud keskeas meest oma vanale isale palitut ostmas. Ei sobi ju pisut küüru vajunud seljaga ükski lõige, siit kisub ja selat kotitab. Lõpuks laksas nooorem vanemale selja pihta: "Mis sa kurat küürutad, aja selg sirgeks".
Kole oli.
Küürus selga ja dementset inimest ei keera tagasi nooreks.
Ah, kõigil on õigus oma arvamusele. Loodetavasti olete hea geneetilise baasiga ja seega loteriis päris korraliku võidu saanud.

Mehe ema peaks lähedane inimene olema või?
Mees hooldagu ise.

võib-olla tõesti siis, et ma olen hea geneetilise baasiga. võib-olla tõesti olen veel vähe näinud, kuigi pool sajandit ilmas ära elatud. segikeeranud vingatseid vanainimesi, kes miniat terroriseerivad olen ka kohanud, aga need on ka veel mõistuse juures olles minia vastu ülbed ja vastikud olnud. sellest minu järeldused, sry. ometi ei ole ju ka lihtsalt võimalik segase dementse igale soovile vastu tulla. ma ei kujuta ette.

Küll sa varsti veel tunned, kui kõik, mis taguotsast tuleb , kõik voodisse! Sina näugud siin WC ukse pärast!
Küll sa veel pesed ja kasid nii tead kui TERVET ELAMIST, närukael sihuke! Vanainimese pensi kasutate nagunii kõik ise ja enda juurde võtsite ikka varanduse ja kinnisvara pärast!

sa nojaa oled ise ehe näide rumalusest ja kusjuures oled sa nii rumal, et ei saa ise arugi, kui rumal sa oled.

Pole sul midagi oma geneetilise baasiga uhkustada. Kui inimene teistesse nii üleolevalt ja halvustavalt suhtub, siis varem või hiljem tuleb see talle endale kuhjaga tagasi. Ma soovin harva kellelegi halba, aga sulle küll soovin kõike seda, mida sa väidad end mitte tabavat.

Kuidas küll nii rumal ja kitsarinnaline inimene võtab julguse endale rusikaga vastu rindu taguda ja end targaks nimetada? Uskumatu.
Teemadel, millest sa mitte midagi ei tea ega aru saa, katsu mitte sõna võtta.