Hästi suhtun. Las lalisevad. See annab neile mõnusa rahulolutunde ja teadmise, et nad on ülivajalik element. Ei pea üldse valuliselt reageerima nende kilgete peale.
Mind häiris hoopis see, et kolme iksiga maxima parklas üks kommunistide järglane (vastavast parteist ka muidugi) levitas lendlehti ja karjus kõrva, kuidas muud valikud nii valed on, et neid surmatunnini kahjatseda tuleb. Küsisin temalt ilusasti, et millega on vabandatav I.T-i selgelt provotseeriv käitumine temale vastuvõetamatus seltskonnas, siis ärritus silmnähtavalt sellepeale, vehkis kätega ja lasi kuuldavale sulneid manamisi ja marjulauristinlikke ütlemisi stiilis, kuidas ekre mürgitab eesti poliitilist kultuuri islamistliku(???) suhtumisega. Noja muud ilusat kommunistlikku juttu tuli sealt veel ja veel ja veel. Ma vahepeal kakkusin lahti kommikoti ja pakkusin jutustajalegi, aga see läks endast välja ja ütles, et hoopis tema võib mulle midagi anda, kui mina olen nõus midagi andma. Näiteks ühe numbri. Selline väike vinjetike nii hallis-hallis argipäevas.
Elu pole muud kui üks...kuradi turg.