See ei puuduta ainult juppi, vaid tuhandeid naisi siin Eestis ja mujal, tavaline naine tavalise elusaatusega.
Sügav haav eelmisest purunenud suhtest, täielik pettumumine meestes, sest ta oli ju minu ainus eluarmastus, kellega pidin olema koos elu lõpuni.
Tekkinud arusaamine, et üksinda on isegi lihtsam, pole vaja ennast tuunida nii palju, milleks ka neid piirkondi raseerida, milleks nii palju vaaritada? Milleks seda kõike, kas ainult seksuaalse rahulduse saamise eesmärgil aga seda saan ju ka ise saavutada ilma meheta, seda enam, et eks oli vaid nö. minuti mees ja ma nagunii ei saanud temast mingit füüsilist rahuldust, kas ainult nende sokkihunnikute pesemise pärast?
Kui palju jääb mul praegu vaba aega, võin lugeda selle tekkinud ajajäägi näol kingituseks palju raamatuid, vedeleda tundide kaupa vannis iseendaga kahekesi...Kiiret mul ei ole kuhugi kuna olen lugenud paljudest raamatutest ja kuulnud elulise näiteid sõbrannadelt, et must prints valge lamboriga tuleb siis kui on õige aeg, usun saatust, mitte meeleheitliku otsimise tatkikat!

vau, mõni on profileerimisega kohe vaeva näinud, tubli! :D.

aga paluks veel erinevaid variante, elus pole kunagi nii, et on üks ja ainuke klišee ning kõik peaksid sellesse sobituma.

tegelikult pole mitte mingit suurt saladuseloori, igapäevane juhtum, mõistagi satub kõige suurem kontsentratsioon sarnaseid naisi just tutvumisfoorumitesse. kas midagi on täpselt just millimeetri pikkune või natuke alla või üles pole ju antud juhul tähtis, laias laastus on asi just niimoodi. mina jätaksin kuskil 1 % vaid selliseks võimaluseks, et naine on orientatsiooni sellises hilises eas veel muutnud ja see vääriks minu poolt ühte suurt "vaud"

ainuke su tekstis, mis enam-vähem kvalifitseerub on see, et ma ei viitsi nii sageli vahatamas käia. aga siia sattusin hoopis ühe ürituse tarbeks kaaslast otsides, kuidagi jäin lugejaks ja millalgi hakkasin kirjutajaks.

Pühapäev pole kindlasti päev millal sooviksin kellegi personaalküsimusi lahata aga üks mis jääb isegi väga põgusalt siin viibides silma on see, et sa arvad, et tead kõiki vastuseid küsimustele, nendele mis oli, mis on ja mis tuleb. Aeg on kindlasti ka sinu vaenlane.

see on sinu arvamus, mina pole seda öelnud ega arva kaugeltki mitte. kummaline, et enda interpreteeringut peetakse vankumatuks tõeks.
mis aega puudutab, siis tundub seda olevat kahte sorti - üks on arvaja liikumatu aeg ja teine kehtib siis kõigile ülejäänutele ning on erikiirendusega lineaarne liikumine :D.
aga see, et inimesed vananevad, ei ületa nüüd küll uudistekünnist. lapsedki teavad seda, seega jääb arusaamatuks selle meeldetuletamise mõte.

kadakajupp Kirjutas:
-------------------------------------------------------
> ainuke su tekstis, mis enam-vähem kvalifitseerub o
> n see, et ma ei viitsi nii sageli vahatamas käia.

kas tunned sageli, et teised inimesed ei kvalifitseeri?
kas kasutad välgumihklit?

mõtte piiratus ei ole minu liialdus. füüsiline vananemine on see kõige väiksem probleem, püüad näidata, et tead kõike aga mõtled nii piiritletult - kirju kest punnitamas sisutühjuses

siiski on see sinu arvamus, eks. ja olgu pealegi, võid vabalt mind pidada milleks iganes ja ma võin su meelest ka kõike seda olla. kuidas füüsiline vananemine ja teadmised seotud on selles kontekstis?

Füüsiline vananemine ei ole seotud teadmistega võib olla ehk ainult mälu võimekuse alanemisega, küll aga inimese vaimse kohanemise raskustega, see puudutab nii uusi inimesi kui olukordasid, ühesõnaga kardinaalseid elumuutusi. Mõistagi on see individuaalne aga esineb paratamatult kõigil. Kui suuremad elumuutused on juba kõik seljataga, siis ei ole ajafaktor enam nii määrav.

eakamad inimesed tõepoolest kohanevad halvemini muutustega, eriti veel kardinaalsete muutustega. aga sõltub siiski inimesest - mõni ei ole ka kahekümnendates hea kohanemisvõimega.

aga mida sa suuremateks elumuutusteks pead täpsemalt?

Ma usun siiski, et 20-ndates inimesed kohanevad kiiremini, kuigi jah erandid on alati. 40-50-ndates on inimene juba vaimselt liiga väljakujunenud suuremateks elumuutusteks, olgu selleks siis uus elukorraldus, elukoht või elukaaslane, mingil hetkel hakkab inimene hindama stabiilsust, ei võta enam uusi asju nii hästi omaks jne., võimalik, et siis tehaksegi karm otsus parem üksi jääda. Müts maha, kes suudavad enda dogmadest lahti öelda.

mnjah, ma ei suuda end - olles kolmekümnendates - sundida seepärast suhtesse, et äkki viiekümnesena ei taha või ei saa või ei oska suhtes olla. seega peab leppima teadmisega, et nagu mitmeks päevaks ette süüa ei saa, ei saa ka omi soove ennetada. aga peale teise inimese on väga palju uusi asju avastada ja kogeda, loodetavasti arvan ma sama ka paarikümne aasta pärast ega ole dogmaatiliste arusaamadega prillidega kuivik.

Kas seda võib nimetada sinu puhul hiliseks isiksuse kujunemise perioodiks?

inimene areneb kogu elu, milleks seda kuskile kindlasse perioodi raamistada?

Vaidle vastu kui soovid aga 25.selt võiks nagu isik olla küps igas mõttes. 18.st loetakse siin riigis juba täisealiseks, ma oletan, et mingi vaimne ja füüsiline valmisolek iseseisvaks eluks peaks sellega olema tagatud ja loodetavasti on vastavad ametkonnad ka selle eelnevalt välja selgitanud, mitte huupi mingi piiri lajatanud. Teadmisi kogume me muidugi kuni surmani, selle vastu ei saa keegi aga kui palju 40-50selt veel isik kujuneb, selles ma kahtlen sügavalt.

sõltub isikust siiski, see on juba valikute küsimus. kes millele rõhku paneb - alati võib vegeteerida läbi elu, mõtisklemata iialgi muu üle, kui eluasemelaenu intressi või naabrite auto ning õhtuste seebikate.

kadakajupp Kirjutas:
-------------------------------------------------------
> pole vaja kaasa tunda, ma ei oska seda hetkel küll
> puuduseks pidada.
>
> aga ma sätin ka varsti s
> auna, see on samuti mõnus rituaal. ja annaks jumal
> , et mul enam vanuigi ei tuleks pähe ära armuda :D
>
>
> /ma muutun siis kentsakalt totakaks/

hetkel ehk mitte, aga üksi vananemise perspektiiv pole tegelikult nii roosiline...oma ema näite põhjal olen selles üsna veendunud.

*kentsakalt totakas on üle mitme aasta vahelduseks täitsa äge olla. naeratada võhivõõrastele ja särada nagu segane päike, süda kärssamas. tupest rääkimata. oled kindel, et ei taha seda enam uuesti kogeda?

minu isikuomadustega sobib see küllaltki hästi, ma ei teagi, kas kahjuks või õnneks.

shreku küsis enne sama... vist tahaksin isegi, aga ainult seda - ei mingit argipäeva, seda on mul niigi.
teisalt - meenutades, kuidas ma armununa tööl käkke keerasin, siis no on seda tingimata vaja?

ohh, jupsik. kuni pole kooselu ja kasutatud pamperseid, ei tule hall argipäev niipea. eriti kui seda kõikide vahenditega eemal hoida.
keerasid mis sa keerasid, töölt lahti sind ju ei lastud?

no nii palju ma ka ei keeranud, püüdsin ikka ise siluda oma möödalaskmisi :D.

tupsik, mis vabas vormis suhetesse puutub, siis need kõik katsetatud. ma ei tea, miks, aga ammendusid sedasorti suhted ning muutusid kohustusteks.

kadakajupp: see on puhtalt sinu sisetunde asi, mida sa teed ja pole kellegi asi. krt, kui ikka pole normaalsete otsa kobistanud, siis ei saagi tunnet ja isu tulla aga see aeg on ka juba põhimõtteliselt möödas kus sa ennast mõjutada oluliselt kellelgi laseksid.

kellamees - tegelikult ei olegi, aga laotades end siin, siis paratamatult tuleb pisut seletada. tegelikult pole mul selle vastu ka mitte midagi.

aga defineeri normaalsus ja ma vastan su väitele terve esseega.

normaalse mehe defineerimine paistaks välja klišeena, kõik on juba ära öeldud kellegi poolt.
lühidalt peaks normaalne mees olema oma naisele eelkõige mõistev ja võrdväärne sõber, ära tee midagi, mida sa ei sooviks, et sulle tehtaks ja nii ongi.

nõus, aga see ei defineeri veel kogu normaalsust ega seda, mis selleks enamasti peetakse.

vot, sellega minu ajuvõimekus piirdub. ma ei oskaks muud mõeldagi, kes otsib sümpaatset orjatari peaks tõesti ajamasinat kasutama.

see kelladega mees on gõust siin pihku , oh klahve löömas.

kadakajupp Kirjutas:
-------------------------------------------------------
> nõus, aga see ei defineeri veel kogu normaalsust e
> ga seda, mis selleks enamasti peetakse.


kas defineerid oma tutti sageli?

-.

.'