Stseen nr 2
Sündmuskoht – linnaliinibuss
Tegelased – Ahistav trollija, sõitja
Tolmune buss veereb laisalt peatusesse, pidurdades järsu kriiksatuse saatel - ukse lähedal seisev turukotiga mammi pobiseb midagi puude vedamisest, ohkab raskelt ja... põrkab väljudes kokku ukseava täitva takistusega. Mees, viiekümnendates, hõrenevad juuksed, võidunud impregneermantel - vaadates mammit nagu peapiiskop peltsebuli, trügib mees temast mööda ja võtab istet. Asetab enda kõrvaistmele portfelli oma kõige väärtuslikuma varaga – Normaalse Kodaniku Kümme Käsku. Köidetuna vasikanahka verega kirjutatult, tõeline reliikvia. Ainult tema oma, tema armas.
Sõiduk täitub inimestega, istekohad on juba hõivatud ning püstiseisjad püüavad oma olemist mugavamaks teha torude ja seljatugede rägastikus sobivat otsides. Ahistav trollija tunneb korraks põgusalt põske riivanud puudutust ning suunab pilgu häirija suunas, asetades käe kaitsvalt portfellile.
Ahistav trollija:“Mida te õige endale lubate, siin on ühiskondlik transpordivahend, sedasi teisi näppides rahuldate te mingit imelikku perversset tungi ju! Pöörduge arsti poole, see ei ole normaalne.“ Silmitseb korraks portfelli ja jätkab meetri võrra taganenud sõitjat pilguga puurides:“Kas teil veearve on makstud, on või? Mis te jõllitate mind, ma küsin, kas veearve on makstud? Ahh?“
Sõitja pomiseb üllatunult:“Vabandust, ma vabandasin juba... ee.. mis-mis.. te ütlesite? Veearve? Mis see teisse puutub?“
Ahistav trollija:“Vastake lihtsale küsimusele, kas teie veearve on tasutud?“
Sõitja:“Ku-kuidas kurat see teie asi üldse on? Kes te olete selline...?
Ahistav trollija:“Ahhaa... seda ma arvasingi, teil on arve tasumata ja sõidate sedasi bussiga? Mida te õige endale lubate, kas te annate aru, et se on vastutustundetu, lubamatu, karistatav?“
Sõitja:“Mismoodi veearve puutub siia ja miks te arvate, et see mul maksmata on või et ma üldse säärast teenust ostan?
Ahistav trollija:“Vat-vat, hakkab tulema... „ Muigab üleolevalt, patsutab portfelli ning jätkab:“Vaadake, sõltuvusest arveid mitte maksta on lihtne vabaneda, esmalt tuleb selleks... „
Buss peatub taas pidurite kriiksatades, sõitja kohendab salli ja astub välja, üle õla piiludes veendumaks kummalise onkli soovis teda mitte jälitada. Aga issanda teed on imelikud, eksole...