ma ei uhkelda, ma räägin, kuidas mina 10a elasin ja kütsin.
olin ma tark või rumal, ei tea öelda, ahi oli küll kaua kuum ja mina olin rahul, et ei pidanud hirmkümast keldrist iga päev briketti tassima, niiet käed maani. kaalusin tol ajal alla 50 kilo, see briketi tassimine oli mulle nagu jõle sunnitöö. eriti jube oli, kui arvasin peale klubist tulekut, et suudan öö üle elada ka elektriradikaga, aga kella nelja paiku öösel tuli selline hundikülm kallale, et pidin ikka vammused selga toppima ja lõdisedes keldrisse jooksma, et hakata kütma.
muidu olid mul sellest kadrioru-perioodist head mälestused, sest vaade oli aknast super, seal hõljus rohelise loorina hiigelsuur ja vana hõbepaju, asukoht oli ka väga mõnus, vaikne ja linnale lähedal, aga see kütmine veebruaris oli lihtsalt õudne. oma austajatelt seda nõuda, kui nad minu juures olid, oli ju ok, kuid neid vaid selleks enda juurde nõuda oli kuidagi lame ja minu jaoks koormav, ma pigem tassisin ise kuiet kellegi seltskonda taluda, kui ma seda ise ei soovinud.