????? Kirjutas:
-------------------------------------------------------
> Ja veel.....nagu ma siit postitustest aru saan on
> 40+ juba hiigel vanad.Nii,et polegi muud kodi kokk
> u ja mulla alla,mahakandmisele.

40+ naine ei ole pubeka kasvatamiseks vana, aga ligi 60 aastane naine on.

Isegi kirja sisust aru ei saada ja kiputakse vastama mittemidagi ütlevalt,no millest me siis üldse siin räägime enam.Ja ma pole mitte 40+ vaid kõvasti noorem,mu ema on 40+ ja see kodi kokku ja mulla alla,oli öeldud irooniaga.Sedagi aru ei saada,ohhhhhh,on ikka inimestel mõtlemine...

Ega siin foorumites saagi enamusega normaalselt rääkida. Enamus on lihtsalt kasvatamatud ja ennasttäis - nagu metsik koerakari, kes vaid haukuda ja rünnata oskavad, ise mitte midagi jagamata. Kui pole oma ja ei mõtle nii nagu sina, siis kohe kallale. Väga mõttetu foorum see naisteka oma.

Nonii, pole küll plaanis lapsi saada, aga kui oleks, tuleks nad 40+ saada ja mitte mingi teiste inimeste arvamus mind küll selles ei takistaks. Palju juttu on kasvatamisest ja elule aitamisest. Tore. Miks te endi tulevast keskiga nii meeletult masendavaks peate? Olge jätkuvalt kursis eluga, käige trennis, lävige nooremate kolleegidega ja saate (ehk) aru, et 40, 50 ja ka 60 EI OLE surmaotsus mitte. Kui ma lähima paari aasta jooksul lapse juhtuks saama, siis oleks sel lapsel minu pensionilejäämise ajaks juba ülikoolgi läbi, kui palju teda veel aitama peab siis? Või tuleb kasvatada mingi mömm, kas mees- või naissoost, kes 25-selt tööl ei käi ja ema tagatoas elab? Kasvatamise kogu iva ju ongi selles, et lapsest iseseisev inimene saaks, kes ei pea ema pensipäeva ootama, et siis kommiraha nuruda või mis? Ja kui mina sain oma elamise laenuga ja vanemate abita soetatud, siis saavad seda ka minu (hüpoteetilised) lapsed - minu kaasabil saavad nad oskuse "õnge hoida", aga oma kalad püüab küll igaüks ise. Ja siis olen ma 65, pensil, laps(ed) haritud ja tööl ja ma ise järgnevad 20 aastat elu nautimas. :D

Saan aru, et sul endal lapsi pole? Mida tead siis sina lapsekasvatamisega seotud muredest ja kulutustest? Kui kogemused puuduvad, ei maksaks oma teoreetiliste teadmistega tarka mängida!

to To ang - vaata, võibolla on nii, et kui tuumafüüsikast ei tea, siis ei tasu x, y, z. Mõned inimesed on ka tädid-onud, ristivanemad, õpetajad. Mõned on sugulaste lapsi mitte vaid hoidnud, vaid ka isegi kasvatanud. Nii et võta vaiksemaks, eks. Mis tead sina 40+ olemisest? Reaalselt?

Ma olen 42.

to To ang - no see teeb asja ju veel kurvemaks. Oled kuivanud ja muserdunud vanainimene ja arvad, et ei suuda enam noorusega sammu pidada? Kaastunne. Endal on selles eas küll paar kogemust enam ja kindlasti ka majanduslikult oluliselt paremal järjel, kui kahekümnendates sai oldud (kuna sa väidad, et mul kulutustest aimu pole - ilmselt saaks rohkem lubada, kui kehvemal majanduslikul järjel olles või mis?). Edu vanaduspäeviks, ma ise küll alles vaatan, millal keskeaga alustada, aga eks igale oma. :)

see ei legi ju ette kujutus vaid paljudel ongi nii.
nt jääb ema või isa vanaks ja ei saa enam ise hakkama. kui aga tal on tõtrel või pojal peen elamine ja vanem on seal kui elevant porteslanipoes, tatsab ingi määrib jne. on jalus siisloomulikult laps häbeneb teda, no ja kui lapsel on veel omad lapsedki kel sõbrad, sõbrannnad külas käivad - no andke andeks vana inimene ikka ei sobi sinna elamisse

Sa ei saagi ennast minuga võrrelda, sest oled terve elu elanud kui linnuke oksal, ainult iseenda pärast muretsedes. Kui oleksid ka 3 poega üles kasvatanud - vaat siis hakkame võrdlema, kumb on rohkem kuivanud ja muserdatud.

Üks asi on bioloogia: sa kas saad lapsi või ei saa. Selle vastu pole midagi teha.
Inimeste vaimne vananemine toimub aga tohutult erineva kiirusega.

Töö tõttu suhtlen väga paljude inimestega. Olen küll juba 51 aastat vana, kuid vägisi tundub mulle, et nii mõnegi kolmekümnendates kolleegiga lihtsalt ei olegi millestki rääkida - ei tunne nad millegi vastu huvi ja vaated elulegi üpris kõmmeldunud.

Kas selline inimene on oma teismelisele parem vanam, kui ärgas ja tegus viiekümnene? Ei usu.

Enda vanemad olid minu sündides kaunis vanad (isa 47 ja ema 35). Meie klassis väga noorte vanemate lapsi eriti ei olnudki - tegu ühe tänapäeval 'eliitkooliks' sõimatud Tallinna kooliga. Mäletan, et meie klassis käis üks tüdruk, kellel oli noor ja ilus ema. Meid aga hirmutas see, kui ta rääkis , kuidas ta kasuisa emmet peksab. See jäi eluks ajaks meelde. Tolle viimasega ei tee ma loomulikult mingeid üldistusi, kuid lapsemällu jäi igaveseks küsimus, kuidas saab keegi nii ilusat inimest lüüa:)

Rahune nüüd, kuivanud ja muserdatud, eks. Sa ei tea minu senisest (ega ka edasisest) elust mitte kui midagi, kellele või millele ma elanud olen, kas nagu linnuke oksal või muul moel. Peaasi, et sina oled oma elu teistele elanud ja 42-aastaselt kuivanud vanur valmis. No millest siis veel rääkida - kui juba selles eas naine on vana mis vana, siis ehk ei tohi ka 25+ enam lapsi saada? Suur erinevus aga meie vahel on tegelikult see, et mina pole kibestunud ega arva, et sina liiga vara või liiga palju lapsi said - sinu elu, sinu otsus. Tõlge - hoia sina end ka natuke tagasi teiste elusid kritiseerimast, eks.

Järelmõttena - polegi ju ühest valemit. Kes tunnevad end 40. sünnipäeval äraaetu ja väsinuna, elagu edasi rahulikult ja vaikselt vanaduspäevade suunas. Kel on tervist ja energiat, need elagu teistmoodi. Lihtne ju?
Aga ilma igasuguse irooniata on mul tõsiselt kahju oma eakaaslastest, kes on juba vanainimesed, kuigi pool elu alles ees, ja eriti kahju on, kui kuulen, et nad on seda oma laste kasvatamise tõttu. Kahju neist emadest ja kahju ka neist lastest, sest aegajalt ei jää vast neilgi see ma-raiskasin-oma-nooruse-sulle-nüüd-oled-mulle-võlgu märkamata.
Kurb. Tasuks ehk lapsi saada siis, kui nad tõesti soovitud on ja neist on rõõmu, mitte siis, kui nad su lihtsalt kui sidruni tühjaks pigistavad ja sa hiljem leiad, et sul oma elu polnudki. Aga ikkagi, igale oma.

teoreetikud kes enda arvates teavad kuidas teised elavad, elama peavad ongi suurimad nii öelda soovitajad.
nende soovitused on nagu tankipolgu rünnakud.
mitte kellelgi ei ole vaja: oma lapsed hüljanud, oma eluga mülkasse vajunud, välimuse käest lasknud, pesemata mustades plekilistes kaltsudes ringi käiva, kasimatu, töötu/ närvilise/ puruhaige näpunäiteid ja juhiseid eluks.

to 18:00

Ei ole ka vaja sinusuguste ennasttäis, teistest ülesõitjate arvamusi ja nõuandeid.
Naudi oma head elu ja ole parem vait, tarkpea.

buldooser käivituski ilma bensiinita ja kohe äkkrünnakule.
sinutaoliste arvamusi pole kellelgi vaja see viib raevuni

Ilmselt sellepärast elavadki inimesed hästi kui sinutaolised oma elust eemale hoiavad. Igal juhul on see tark otsus.
Mis takistab sinul elu nautimast ( 12.18) ??????????

paha ei hakka juba endal?

eem.. ma vanur 43-- 26 aastane tütar ja 7 aastane poeg mul--täitsa ma ütleks jumala lahe on, naq noor emme. plika vaat et rohkem emme kui ma isegi, kipub õpetama kuramus et Hilgfigeri teksad on head ja muu stuff on jama..nojahsiis. P

miks peaks? ilmselt sul endal süda läigib ja puperdab. see su enda probleem

minu ema sünnitas minu kui ta oli 22 aastane. Kui kooli läxin siis umbes kolmandas klassis hakkasin ma nii hirmsasti häbenema ja põdema, et mu ema on vana.
ise olen nüüd 27 ja saan aru, et vanadusest oli ikka asi väga kaugel. Olles 27 siis arvan, et mul olex päraegu ikka vara last saada. Kujutan ette kuidas siis mu tulevane laps hakkab mind koolis häbenema:)

"no ja kui lapsel on veel omad lapsedki kel sõbrad, sõbrannnad külas käivad - no andke andeks vana inimene ikka ei sobi sinna elamisse"

normaalne - vanad vanaemad kõik üksikule saarele. perekeskne elu jah, peaasi, et vanainimene lapse peent elamist ära ei määriks oma tatsamisega. (mann
20. veebruar 2011, kl 07.17)

Ma arvan, et see teema oli liba. Või iroonia.