Üks asi on bioloogia: sa kas saad lapsi või ei saa. Selle vastu pole midagi teha.
Inimeste vaimne vananemine toimub aga tohutult erineva kiirusega.
Töö tõttu suhtlen väga paljude inimestega. Olen küll juba 51 aastat vana, kuid vägisi tundub mulle, et nii mõnegi kolmekümnendates kolleegiga lihtsalt ei olegi millestki rääkida - ei tunne nad millegi vastu huvi ja vaated elulegi üpris kõmmeldunud.
Kas selline inimene on oma teismelisele parem vanam, kui ärgas ja tegus viiekümnene? Ei usu.
Enda vanemad olid minu sündides kaunis vanad (isa 47 ja ema 35). Meie klassis väga noorte vanemate lapsi eriti ei olnudki - tegu ühe tänapäeval 'eliitkooliks' sõimatud Tallinna kooliga. Mäletan, et meie klassis käis üks tüdruk, kellel oli noor ja ilus ema. Meid aga hirmutas see, kui ta rääkis , kuidas ta kasuisa emmet peksab. See jäi eluks ajaks meelde. Tolle viimasega ei tee ma loomulikult mingeid üldistusi, kuid lapsemällu jäi igaveseks küsimus, kuidas saab keegi nii ilusat inimest lüüa:)