Logi Sisse

Teata kohatust postitusest - moderaator@delfi.ee
Perekond
Üksindus
 
Lidia 29. juuli 2015, kl 11.50
Tere!
Kuidas harjuda üksindusega, kui su laps kolib Ameerikasse ja su kodu jääb tühjaks? Meest ei ole enam ja teised sugulased elavad teises Eesti otsas. Kuidas üldse üksindusega kohaneda, kui sind kodus mitte kedagi enam ees ei oota ja ka sul pole sinna kedagi oodata, kuid oled harjunud elama kogu elu teisiti?
 
ehhee 29. juuli 2015, kl 12.16
mine mehele.
 
* 29. juuli 2015, kl 12.30
Saan aru, et see on väga raske, aga see aeg tuleb lihtsalt üle elada. Tegelikult ei lähegi väga kaua aega kui uue olukorraga harjud ja uude rutiini sobitud. Seni tuleb asja lihtsalt mõistusega võtta.
Ma ei tea, kus Sa elad, aga äkki on sel mingeid ühinguid või seltsitegevust, kus saaksid osaleda ja nii oma aega sisustada. Mul ema näiteks liitus loomaaia vabatahtlike seltsiga ning nüüd käib pea igal nädalavahetusel loomaaias abiks. Fb-s on neil oma kommuun ja suhtlevad isgeapäevaselt, vahel teevad selle seltskonnaga ühiseid grillimisi, piknikke ja muid kokkusaamisi.
Võid kaaluda ka mõne lemmiklooma võtmist, temast on kindlasti seltsi ja tuge kui loomad meeldivad.
 
noh 29. juuli 2015, kl 12.50
Kohanemine pole kerge, aga vajalik. Suhelda saad telefoni ja arvuti teel lapsega ju edasi. Loodus on tohutult positiivne lohutaja, nii üksinduses kui muredes kui lihtsalt iseendaga koos olemiseks. Inimene tunneb alati hirmu suurte muutuste ees, ent enamasti on hirmul suured silmad ja pole see üksi elamine sugugi nii hull. Mulle väga meeldib. Tuleb lihtsalt hakata oma sisemaailma rikastama ja olema iseenda parim sõber. Näiteks tuleb mõtiskleda sellele, et kõik on kaduv siin maailmas, kõik on ajutine, mis meil on, ükskord tuleb niikuinii kõigega jäädavalt hüvasti jätta ja et selle mõttega harjuda ja see ei tunduks enam nii hirmutav ja jube, on selline leebe lahusolemise viis, kus saab inimesega siiski suhelda edasi, hea harjutus sellele.
 
Lidia 29. juuli 2015, kl 14.05
Tundub, et mida vanemaks saad, seda rohkem ihkad lähedaste lähedust. Nukker on, kui teed midagi head süüa,aga ei olegi kellegagi jagada. Kellegagi, kes on armas ja kallis. Uut meest oma ellu võtta? Ei, seda ma ei suudaks. Lemmikloom on päris hea mõte. Aga inimest ikka ei asenda keegi. Ma kadestan neid, kellel lapsed elavad läheduses ja nädalas kord või paar astutakse üksteise juurest läbi. Ja kui on lähedale minna lapselapsi hoidma ja kui saab jälgida nende kõrval olles nende kasvamist.
 
Ehh 29. juuli 2015, kl 14.10
Mul on sama probleem, et üksinda pidealt. Ikka raske on sellega harjuda kui oled ise tegelikult elavaloomuline ja seltskondlik inimene. Huviringid või mingid hobid - sport nt võib hea olla. Tahaks olla keegi aga olengi suuremas plaanis igal pool lihtsalt eikeegi.
 
kullerkupp 29. juuli 2015, kl 14.20
praegu on erinevaid häid võimalusi oma lastega ja lastelastega ühenduses ning nende elu ja kasvamisega kursis olla. kui laps saab täiskasvanuks, siis tuleb leppida, et tal saab olema oma elu. praegu elad sa üle seda, mida ei ole ega saa, see on enese asjatu piinamine. kui su sõnul lemmikloom inimest ei asenda, siis tuleks ikka armsa inimese leidmise peale mõelda
 
oma elu 29. juuli 2015, kl 16.05
lapsed ees ja lapsed taga, kas muud mõtet elul siis polegi või. Vaata eluseadusele näkku- hakka oma elu elama ja lase lapsel oma elu elada. Ilmselgelt oled lapsevanem, kes elab ja hingab vaid lapse jaoks, nüüd tuleb ka ennast märkama hakata.
lemmiklooma ei soovita kohe alguses võtta- tahad ehk lapsele kuuks ajaks külla sõita, kuhu siis kass või koer jääks.
Mina olen juba 8 aastat üksi- mees surnud, laps välismaal. Tegin oma elus suure pöörde- vahetasin töökohta, asusin elama hoopis uude keskkonda uues kodus.
Lapsega suhtleme mõistlikuse piires st harva. Ta pole juba ammu enam laps, ikka täisealine inimene, kel oma elu ja huvid. Minul oma töö ja hobid ja sõbrad. Mida vanemaks ma saan, seda enam naudin ma üksiku inimese elu.
Ja head süüa saab teha ka väiksema portsu :)
 
teemaalgatajale 29. juuli 2015, kl 18.35
Sa harjud sellega kiiremini, kui arvata oskad....ja varsti juba naudidki rahu ja vaikust.
 
läbielanud 30. juuli 2015, kl 08.32
sama siin. olingi kohe depressioonis peaaegu aasta kui viimane laps kodust läks.
kuid ma avastasin enda jaoks sellise elu, et ma ei vahetaks seda mitte millegi vastu.
elus on nii palju huvitavat, hea on, et laste kasvatamine on seljataga. kui ma oleksin teadnud, et midagi nii põnevat on ilma lasteta elus, oleksin nad juba varem kodunt välja puksinud .
 
saatusekaaslane 30. juuli 2015, kl 09.40
Mõistan Sind, teemaalgataja. Ka minu laps on kolme kuu pärast minemas. Juba praegu mõtlen pisaratega võideldes sellele hallile novenmbrihommikule, millal ta oma seljakoti võtab, toa ukse vaikselt suleb ja läheb... Maha jäävad tema asjad, armsad mälestused lapsepõlvest. Ma ei tea, kuidas ma suudan sellel päeval töölt koju minna ja tajuda, et uks, mille avanemisega olen harjunud, jääb kinniseks. Kuidas ma suudan vaadata tema asju, lõpukleiti ja pilte riiulil. Meie erinevus on see, et mul on küll mees olemas, poeg ning tema lapsed, kuid nemad ei asenda mulle iialgi tütart. Ma mõistan, et lapsed ei ole meie omand ja neil on õigus oma elule ning tema valikuid tuleb austada. Minu laps läheb siit teadmisega, et ta tagasi ei tule, vaid õpib ning rajab oma kodu teisel pool maakera. Jube raske on leppida teadmisega, et võibolla me ei kohtu enam kunagi. Või kui kohtume, siis on temast saanud keegi teine. Mulle jäävad ainult mälestused ja pildid, kus ta alati naerab oma pikkade juuste lehvides.
 
Lidia 30. juuli 2015, kl 09.55
Jaa, suured elumuutused on rasked. Ja üksindus on raske. Oled harjunud jagama kellegagi oma rõõme ja muresid, aga siis on see keegi kusagil kaugel ja sinu rõõmud ja mured jäävad talle ka aina kaugemaks ja kaugemaks. Arvuti teel võib küll suhelda, kuid see pole kaugeltki sama, mis silmside ja puudutus. Seda ei arva isegi psühholoog, et sa üleöö ära kohaneksid suurte elumuutustega. Vähemalt on lohutus, et su lähedane on olemas ja milline rõõm on avastada tema e-mail oma postkastist. Palju hullem on neil, kes äkiliselt kaotavad oma lähedase igaveseks.
 
kahhh 30. juuli 2015, kl 10.02
Laps kodumaalt kaugel. Tükk tühjust südames. Saab küll elektroonselt suheldud, aga see pole loomulikult see.
Mina püüan end praegu matta töösse. Aga igatsusest ei saa vist mitte ükski normaalne ema üle. Rahu ja vaikust naudivad sellisel puhul need, kes oma lapsi pole mitte kunagi tõsiselt armastanud, vaid neid kannatlikult talunud. Meie olime oma lapsega väga lähedased. Muidugi on loomulik, et lapsed kodust lahkuvad, aga on ka loomulik, et nad käivad oma vananevatel vanematel külas. Kaugel elades juhtub seda väga harva. Elangi ausalt öeldes nende külastuspäevade ootuses. Saadan lapsele sageli pakke, mille sisu peaks meenutama mind ja kodu. No kasvõi eesti leiba, maiusatusi.... See lohutab mind natuke.
Ma ei ole küll kunagi nutnud lapsega rääkides ega ka kirjeldanud oma kurbust. Omaette mõtlen vahel, et tegelikult olen ju oma lapsest sisuliselt ilma jäänud.
ex-riigiametnik 30. juuli 2015, kl 11.42
Nüüd saad teha kõike seda, mida enne pere tõttu ei saanud. Sa ei pea õhtul pärast tööd kohe koju minema, võid minna rahumeelselt teatrisse, kontserdile, kinno, hobiringi, jalutada pargis või metsavahel, käia orienteerumisteisipäevakutel või neljapäevakutel . . . Või kasvõi lihtsalt astuda raamatupoodi, lapata ja tasapisi lugeda raamatuid ilma neid endale ostmata. PÖFFi ajal saad kolm nädalat järjest õhtuti kodust ära olla ja parimaid filme vaadata!
See on just see, mis mul puudu - aga minu pere koosneb lisaks lastele ka vanavanematest ja neid juba söömata ei jäta.
 
kui 30. juuli 2015, kl 13.49
kui sa ikka oled lapsest saati elanud pidevas pereringis ja ümbritsetuna lähedastest, siis on lausa surma maitse suus, kui sa lõpuks ihuüksi jääd.
praegu üksinda elades on mu hinges tühjus. soojust pole kuskilt võtta. pole ainsatki hinge, kes tõeliselt olemas oleks, kellega oleks pikk mälestusterada.
mu parimad sõbrad on lahkunud siitilmast, mu kallid lähedased paljud samuti ja lapsed läksid laia ilma oma elu elama.
on vaid tuim teadmine, et kunagi olnud helged ja ilusad ajad on jäädavalt möödas ja elu tüürib lõppsadamasse.
mis soovitus on, et mine mehele nt?!
kellele nii kohe minna siin on?
valin mõne "võõra" välja, pakun talle peavarju ja hakkan hieroglüüfe õppima v?

inimene sünnib üksi siia ilma ja lahkub siitilmast samamoodi ikka üksi ja, kuigi hing tõrgub mõistmast, siis elab inimene terve oma elu ikka vaid üksi. võid ainult tänulik olla, kui kellegi teise üksiku elurada sinu omaga mõnd aega paralleelselt kulgeb...

ja seepeale tekib paratamatult küsimus - mis on kogu selle elujada mõte, kogu selle maailmamängu mõte - nii laias plaanis ja üldse?
 
Jah 30. juuli 2015, kl 13.57
Leinajatele on loodud tugigrupid, aga üksi jäänute jaoks ei teagi selliseid kohti. Leinagruppides käijatel pidi sellest abi olema, et sa näed, on ka teisi, kellel oma valu tunda ja kellel oma lein leinata ja sa polegi nagu ainuke. Ühesugused raskused lähendavad inimesi. Peab vaid teadma, et teise hinges on hetkel midagi sarnast, mis sul. Seega, ei tasu teha nägu, et kõik on hästi ja kõik on korras, kui tegelikult hing kisendab sees ja silmadest poetud õhtul patja igatsusepisaraid.
 
no kindlasti 30. juuli 2015, kl 14.52
on olemas ka mingisugused eneseabi kursused. aga kui keegi tahab vaevelda, siis on see tema tingimusteta õigus
 
kas 30. juuli 2015, kl 15.42
kui sa oled juba vanem inimene ja sul on mitmed leinad läbi elatud, siis mõtled sa viimases järjekorras endale. kui ühel hetkel ehmatusega märkadki, et oled täiesti üksi jäänud, siis ei jaksa, kuigi ehk tahaksidki, enam otsida neid tugigruppe, eneseabi kursusi ja veel vähem peigmeest.
seda kõike peab ise läbi elama, ise tundma, alles siis on võimalik päriselt mõista.
soovitused pole muidugi pahad, aga et seda suuta, selleks on vaja elutuld. kui ikka elutuli nõrgaks jäänud, ei siis tee ega suudagi midagi enam muuta ega ette võtta, arvatagu sinust, mida tahes.
istudki üksinduses ja kustud vaikselt ja see ei tähenda, et see oleks kellegi tingimusteta vaba tahe vaevelda.
 
kahh 30. juuli 2015, kl 20.34
ex-riigiametnik
30. juuli 2015, kl 11.42
Registreerus: 1 aasta tagasi
Postitusi: 33
Nüüd saad teha kõike seda, mida enne pere tõttu ei saanud.

Ja mida imet siis täiskasvanud lapse tõttu teha ei saanud?
Kas tõesti täiskasvanud (?) inimesed ei saa aru, et elu koos oma suureks kasvanud lapsega (kui ta ka ei elanud samas korteris) oligi ema oma elu? Ta oli läheduses, käis külas, koos võeti üht-teist ette, arutati asju...... Misasi see ema "oma elu" siis veel pidi olema?
 
noh 30. juuli 2015, kl 22.38
Inimene peab õppima ka üksi iseenda ja oma sisemaailmaga vaikuses viibima. Elus on nii palju inimesi, kellest tuleb lahti lasta ja leppida sellega, et see on üks elu osa. Me oleme siin teelised, mingiks hetkeks meie teed ristuvad mõne inimesega, ent siis lähevad jälle lahku, sest elu on kaduv ja pidevalt muutuv. Tuleb õppida lahti laskma, iseendast võitu saama, iseendas võitlust pidama. Aeg aitab harjumusi muuta ja igatsus leeveneb. Üksinduses inimene süüvib endasse ja õpib inimese olemust sügavamalt tundma - tema nõrkusi ja hirme (ja nendega võitlusi pidama iseeneses ja leppima sellega, mida ta muuta ei saa). See tegelikult tõstab inimese sisemist rikkust, hingesügavust ja suurust. Mida tühjem on inimese sisemaailm, seda kohutavam tundub talle üksi iseendaga jäämine - see tundub talumatu. Ta põgeneks selle eest kasvõi maailma otsa. Mõned hakkavad manipuleerima siis teistega, aga ausalt ja julgelt oma hirmudega silmitsi seista, neid taluda - see on tohutu areng.
 
ingrid 31. juuli 2015, kl 19.36
Mulle väga meeldis eelmise kõneleja, "noh 22.38", jutt. Nii mõtterikkad sõnad ja laused, mida on lihtsalt...rõõm lugeda. Tore, et selliseid inimesi on.
Seda tahtsingi öelda. : )
 
Aga kuidas siis on 31. juuli 2015, kl 22.25
Aga kuidas siis on, kui sul on sisemist rikkust, hingesügavust ja suurust, kuid sul pole seda kellegagi jagada?
 
munk 31. juuli 2015, kl 23.01
siis oledki mediteeriv munk, kes ei söö, ei joo vaid mediteerib ja otsib kõiksusega sidet....
 
munga sõbratar 02. august 2015, kl 11.12
Mille pagana pärast peaks kõiki neid eelloetletud asju, mida siin nimetati, kellegagi tingimata jagama? See on nagu mingi FB-st inimsuhtlusse ülekandunud haigus, et kui sa oma lahedat hetke ei jaga, ja seda mitte keegi ei laigi, siis sinu hetke ja koos sellega ka sind ennast nagu polegi olemas.
 
Munga sõbratarile 04. august 2015, kl 09.49
Miks peab jagama? Sest jagatud mure on pool muret ja jagatud rõõm on mitu korda suurem. Nii lihtne see ongi. Inimene ei ole mingi enesekeskne olevus, kuigi selliseid on ka. Minu kogemusest võib olla kellelegi teisele abi. Kui minul on mure, siis äkki kellelgi on sarnane asi juba ületatud ja saab mulle toeks olla. Ja koos rõõmustamine on midagi enamat kui üksi enda sisse elamine.
 
viimasele 04. august 2015, kl 10.27
Jah, aga kas see pole enesepettus? Kas mitte kõik inimesed ei käi ringi nii egoistlike vaadetega nagu sina? Kõik ootavad, et saaks oma muret jagada ja teda mõistetaks ja toetataks ja tema iseloomuvigu kannatataks ja teda armastataks koos tema puudustega. KÕIK! Aga kui palju on neid, kellele sa tema mure ajal meelde tuled, kuid kes sinu muret mõista ei taha, kes hoolivad vaid iseendast!!! Kes jõuab lõputult elada teise inimese elu, tunda teise inimese rõõme ja muretseda teise inimese murede pärast? Kahjuks tegelevad inimesed rohkem teiste inimestega, sest see on kergem kui iseendaga tegelemine. Eile oli siin Delfis Gunnar Aarma õpetus, kus ta tõi välja just selle, et kui tahad maailma muuta, siis alusta iseendast ja tegele iseendaga. Paljud tegelevad välisega, sellega mis jääb neist väljapoole - teise inimesega, maailmaga, nähtustega. Ent iseendaga tegelemine on nii vaevarikas ja sügav ja kannatlikkust ja vaimset pingutust nõudev, et sellega lihtsalt ei taheta tegeleda, selle eest joostakse välisesse n-ö tegevusse.
Aeg on illusioonidest liikuda reaalsesse maailma, suuta taluda reaalsust ja muutuda paremaks inimeseks.
 
Öeldakse 04. august 2015, kl 15.25
Tee teisele seda, mida tahad, et sulle tehakse. Ikka saab teisi oma rõõmudega rõõmsaks teha ja teist myres toetada on ka tore. Hea tunne on, kui oled kedagi aidata saanud. Ma saan aru, et mõeldud on lähedasi, kellele lähevad üksteise rõõmud ja mures korda. Ega võõrale ei läheks isegi oma muresid kurtma.
 
viimasele 04. august 2015, kl 18.58
Kes need lähedased siis on, kes sinu rõõme ja muresid jagavad? Laps peab jääma siis terveks eluks ema külge kinni, et viimane saaks talle suppi keeta ja rõõmustada, et ta siin maailmas kellelegi vajalik on ja tütar talle selle supikeetmise eest tänulik on? See on egoistlik ja seab elule ja teistele tingimusi, et siis ise võiks end õnnelikuna tunda. Ei maksa siis mehest lahku minna kui tahetakse kellegagi ninapidi terve elu koos olla. Tahtmine on taevariik, saamine on iseasi. Reaalsus on see, et inimene oskab kohaneda ja saab iseendaga hakkama, ilma et loob endale idealistliku maailma, mis on tegelikkusest nii palju erinev. Mis saab neist, kes ei suuda lahti lasta inimestest? Suhtesõltlased, kes sunnivad teisi kannatama - enamasti oma lähedasi. Parim teene on oma tütrele kinkida teadmine, et sa suudad olla õnnelik ka üksi, ka siis kui ta on kaugel sinust. Sa oled tema jaoks olemas alati, aga sa ei lange masendusse või ahastusse kui ta hakkab elama oma elu ja sina pole tema elus enam see A ja O. Kui ta ei vaja sinu hoolitsust ega suppi.
 
jkl 05. august 2015, kl 00.18
Tead, viimasele, eluaegne supikeetmine lapsele ei ole lähedus. Sa vist ei teagi selle sõna tähendust. Ja ajad segi hingelise läheduse ja lähedal elamise.
 
viimasele 05. august 2015, kl 10.58
Ma ei aja midagi segi. Tuleb iseseisvuda, mitte nagu väike laps oodata, et sinu hingeliste vajaduste eest hoolitsevad teised. Hoolitse ise, see ongi täiskasvanu tunnus. Lähedus ei tohi olla koormav ja teise inimese iseseisvumist takistav. Lastel on õigus oma elule, ka eemalduda oma vanematest. Piibliski on ju kirjutatud, et poeg jätab maha oma ema ja isa ja hoiab oma naise poole. Seega lapse iseseisvumine ja eemaldumine oma vanematest on loomuseadus, sellega tuleb õppida leppima, iseendast jagu saada. Kahtlemata on see raske, aga see ongi vaimse arengu tee, vastutuse tee.
Läheduse puudus on kimbutanud inimesi alati ja see küsimus, et mis siis saab. Eks siis tuleb selle küsimusega tegeleda kui see on elus aktuaalseks muutunud. Otsida vastuseid küsimustele, mida keegi ei suuda sulle anda. See ülesanne tuleb sul endal siin elus lahendada ja siis ehk on ka seda hingerikkust ja tarkust, mida teistega jagada.
Lisa postitus
Autor:
Sinu e-posti aadress:

Selleks, et lisada oma postitusele pilt, video või pildialbum, kopeeri postituse väljale pildi, video või albumi aadress.

Näiteks:
  • http://pilt.delfi.ee/picture/2715753/
  • http://video.delfi.ee/video/vRze7Wd9/ või http://www.youtube.com/watch?v=KF0i_TyTtyQ
  • http://pilt.delfi.ee/album/170457/
Pane tähele! Lingid on aktiivsed ehk klikitavad ainult sisse loginud kasutajate postitustes! Lisada saab vaid Delfi Pildi fotosid või albumeid ning Delfi Video või Youtube'i videoid! Fotod, galeriid või videod on nähtavad ainult sisse loginud kasutajate postitustes!
Lisa postitusele link, pilt või video!