kui sa ikka oled lapsest saati elanud pidevas pereringis ja ümbritsetuna lähedastest, siis on lausa surma maitse suus, kui sa lõpuks ihuüksi jääd.
praegu üksinda elades on mu hinges tühjus. soojust pole kuskilt võtta. pole ainsatki hinge, kes tõeliselt olemas oleks, kellega oleks pikk mälestusterada.
mu parimad sõbrad on lahkunud siitilmast, mu kallid lähedased paljud samuti ja lapsed läksid laia ilma oma elu elama.
on vaid tuim teadmine, et kunagi olnud helged ja ilusad ajad on jäädavalt möödas ja elu tüürib lõppsadamasse.
mis soovitus on, et mine mehele nt?!
kellele nii kohe minna siin on?
valin mõne "võõra" välja, pakun talle peavarju ja hakkan hieroglüüfe õppima v?
inimene sünnib üksi siia ilma ja lahkub siitilmast samamoodi ikka üksi ja, kuigi hing tõrgub mõistmast, siis elab inimene terve oma elu ikka vaid üksi. võid ainult tänulik olla, kui kellegi teise üksiku elurada sinu omaga mõnd aega paralleelselt kulgeb...
ja seepeale tekib paratamatult küsimus - mis on kogu selle elujada mõte, kogu selle maailmamängu mõte - nii laias plaanis ja üldse?