eeeee? Kirjutas:
-------------------------------------------------------
> Matusekõne peab ikka matusetalituse töötaja. Tema
> vestleb kadunu lähedastega ja koostab ka kõne. Ja
> kui kadunu lähedased on tõesti sellised, kes kadun
> ust MITTE MIDAGI ei tea (???), siis teab see tööta
> ja, kuidas toimida ja mida rääkida.
Järelehüüet loeb jah kas kirikuõpetaja või matusetalituse töötaja, kuid algteksti, millelt maha lugeda, tahavad nad ikka lähedastelt saada. Miks ma nii kindel olen, sest seni on mul kaks juhust olnud, kus nad eriti ei nõustu sellega, et lähedastel pole teksti neile anda. Kohe paluvad tungivalt, kasvõi midagigigi. Mul endal oli ka sarnane kogemus, kus minu juurde pöördusid inimesed, kes olid ainukesed lähedased, kuid kõnet kirjutada ei osanud ja palusid minu abi. Aitasin neid nii hästi, kui vähegi oskasin. Samamoodi oli vaja seda teha, ise kadunukest lähemalt tundmata. Kui järelehüüet kirjutasin, kasutasin lähedaste poolt saadud fakte, infokilde, kunagi öeldud lauseid, seiku, kõike, mis aitaks maalida inimlikku, erapooletut, kuid eristuvat pilti inimesest, keda asutakse ära saatma. Kõigele sellele tuginedes kirjutasin valmis eluloo, küll üsna lühidalt (u. üks A4 lehekülg). Vahele pikkisin erilisi seiku, mis iseloomustasid kadunukest temale ainuomaselt ja teeksid ta allesjääjatele armsalt äratuntavaks, võõrastele huvipakkuvaks. Halbu seiku sisse ei kirjutanud, pigem psoitiivseid, helgeid, pisut naljakaidki asju. Küll osalejad teavad neid halbu asju isegi ja milleks neid meenutada, las minevik minna, sinna kuhu kõik halb peakski minema, leppimise ja unustamise teele.