Kui poeg läheb sõjaväkke, kas siis tänapäeval on ka vanematel kombeks käia teda bussi peale saatmas (pisaraid valamas ja valge taskurätiga teele lehvitamas :-)? Või hoopis käivad sõbrad ja pruudid? Või mõlemad? Või läheb poiss üksi?
Minek paari nädala pärast Tallinnast.

No mis seal ikka.
Aetakse kokku ja bussi peale.

Kas soovid nutta, nutta kodus, nutta bussile järgi vaadates, peaks ikka tulema sinu enda seest, mitte kommetest, kuidas sa arvad olevat.

Totu emme.

no ja 2 esimest kuud on see poiss teil seal eestimaa teises servas paigas siis hakkab iga 2 nädala järel koju käima kui on tubli ja arukas poiss ja ajateenistuses oma testid ja õppetöö korras hoiab.
neil seal arvutid, telefonid.. no mis sa ikka nutad ja legvitad. ise läheb kogunemiskohta, saadad uksest välja et ole nägemiseni. ja saad ka ise vaatamas käia seal ju

minu poeg läks juulis ja bussi peale läks ikka ise-ta ei tahtnudki sellist "saatmist". 2 esimest kuud oli muidugi harjumatum ja raskem, aga tõesti-telefoni saab kasutada, kontakt koduga on olemas. kuu möödudes on jub külastuspäev ja hiljem kui baaskursus läbi, saab nädalavahetustel linnaloa-ehk siis koju tulla. ära muretse!

suured mehed, saavad ise hakkama. anna oma memme musi kodus ära. ega nad ei taha et ema teiste ees nunnutab.

Tänud kogemusi jagamast!

Minu poeg ka keelas ära, et nagu tita oleks. Mees viis ta autoga kogunemiskoha lähedale, sõitis ise tükk maad kaugemale ja vaatas, mis toimub. Kallistavaid naisterahvaid olla palju kokku tulnud.

Me parkisime küll sinna kogumispunkti väravasse oma auto, terve perega saatsime: isa, ema ja väikevenna. Ja mina kallistasin ja musitasin küll oma pojukest...ta ei häbenenud midagi.:) Temal hoopis sõbrad ei tulnud sinna, nendega jäeti varem nägudeni.

Mul see asi ees. Aga tänapäeva sõjavägi pole mingi kahe või enama aasta kodust äraolek, et sellest suurt numbrit teha. Sel aastal saatsin ära 100 kildi kaugusele ülikooli, kust käib kah nädalas korra vaid. Tuleb-kallistame, läheb-kallistame. Eks sõjaväega sama.

Sõjävägi on meeste koht ja asi, naine ei peaks selles vahele segama, ka emme mitte. Kindlasti saada teele kodus ja kuhugi kaasa ära küll mine. Las saab meheks, kui praeguses sõjaväes ja nii lühikese ajaga see üldse võimalik on. Lase lapsel alustada oma elu. Kurb aga tõsi.

Sõjaväelase naine - ega siin ei ole komandopunt, kust kamandatakse... Inimene küsis mitte nõuandeid vaid infot selle kohta, kuidas tehakse. Aga tehakse nii ning teisiti.

PS Minu poeg oli juba enne sõjaväge mees ja mehe tunnus on see, et oma vanemaid ei häbeneta.

Meie käisime perega viimas ja saatmas. Ta ise soovis seda ega me vägisi ei trüginud. Nagunii teise linna kaugemale tal minna tuli ja miks ta oleks tallinna vahele üksi seiklema läinud ja otsima ja bussiga, kui me olime kodua ja saime autoga koos viima minna. Täpselt tuli kohal olla ja meie pere polnud ainus, emasid ja üldse sugulasi ja sõpru oli väga palju kohal. Ja ikka pisar tuli silma, mis teha. Vaatasin, kuidas pisike ja kõhetu poisike suure kotiga läks.

meil läks pois süksinda hääletama, hommikul vara. Meil autot pole ja teise linna maakonnakeskusesse nii vara bussi ka veel ei lähe. Õnneks jõudis õigeks ajaks kohale..


aga no tore lugu olnuks kui ma siis pidanuks töölt ära küsima vaba päeva võtma ja siis perega, mina ja lapsed tee ääres hääletama, et siis juhuslikega 30 km linna sõita ja seal siis mingi aeg passid aja jälle tagasi tulla. Raha kulutada bussipiletitele ja raisata aega. Mul polnud isegi võimalust 150 km eemale vaatamagi kordagi minna oma poega. Aga ta käis peale teist kuud ikka ise kodus üle 2 nädala

to sõjaväelase naine: sõjavägi on ka naise koht. mitte ajuhälvikute, vaid ise oma eluga hakkamasaavate inimeste koht.

Sõjavägi ei ole ainult meeste koht.
Ja üldse ei ole see mingi hull koht, et nutuga peaks teele saatma kedagi. Eks esimesed 2 kuud on tõesti raskem ja harjumatu, kuid sellega saab hakkama. Koju saab helistada iga õhtu ja pühapäeviti terve päev (siis ka külastuspäev tavaliselt). Peale 2 kuud saab juba kodus käia peaaegu iga nädalavahetus.

Ise peab seal vaid normaalne olema. Need, kes ülbitsema hakkavad pannakse kiiresti paika.

Pole ka päris nii, nagu siin eelnevalt kirjutakse. Kõik oleneb väeosast - kui lõdva korraga tegemist on. Isiklik kogemus järgmine - üksi kogunemiskohta(See oli oma soov.), terve noorteaja ei mingit tehnikat(Mobiilid ja kõik muu kraam koguti kokku. Tagasi sai noorteaja lõpus.), ei mingit kodus käimist, hea, kui vahel nädalavahetusel paariks tunniks linnaloale sai, umbes esimene pool noorteajast ei mingeid külalisi(Kui nüüd õigesti mäletan.) ega mingit arvuti kasutamist. Ainus suhtlusvahend välismaailmaga oli lihtne kiri. Ja see polnud karistus. Kord oli selline. Ahjaa, kaardiga töötav telefoniaparaat oli kuskil olemas, mida kasutada sai.
Teenimiskohaks siis Tapal Pioneeripataljon.

------------------------------------------------------------------------
http://www.assolea.ee - Giid, tõlk ja soome keele õpetaja

vaidlen vastu- sõjavägi pole naiste koht, mida teeb naine sõjaväes kui ta just nt. meedik pole? Näen ju kõrvalt. Mõtlen ikka ajateenimist ja missioone jne., mitte kontoris istumise kohta. Kuigi vabandan, see pole teemasse enam ja selleks vaidluseks vale koht.

väga teemaväliselt: kuskohast sina tead, millega naised kaitseväes tegelevad, kui sa seda asja ainult kõrvalt vaatad?

bla-bla-blaa...

Kevadel just tulin sõjaväest. Pole see midagi jube koht.. ärge muretsege emad,teie pojad saavad vägagi kasuliku kogemuse.