Alustuseks ehk niipalju, et olen abielus olnud 18 aastat. Abiell-
usin kui olin 19 aastane. Mehel veel sõjaväes käimata ja see oli kõik tal veel ees.
Aeg läks edasi ja mööda said esimesed 5 aastat,kui sain teada et tal on armuke. Kui valus see oli minu jaoks, 5 aastat ja sellest ta oli 2 sõjaväes.
Muidugi lubati mullegi, et see on esimene ja viimane kord, aga nii see pole.Tundsin nagu Sinagi pettumust ja usalduse kaotust.
Ma ütlen Sulle ta ei muutu, varsti kuuled uuest abikaasa suhte-
st. Ainuke vahe on selles, et igakord kui nad uue suhtega alustavad lähevad nad kavalamaks. Lõpuks on neid valesid ja ande- stusi nii palju, et abikaasa muutub Sulle vastikuks ja igasugu tunded kaovad, väljaarvatud viha, raev, vastikus jne. kõik paha mida ühe inimese vastu tunda saab.
Minu abikaasa valib juba 19 aastaseid tüdrukuid oma meelelahutus-eks, kuigi ta enda poeg on 18 aastane.
Veel räägin Sulle, et ma pole oma voodit jaganud temaga enam 7 aastat ja see on minu viis kätte maksta talle seda valu.
Veel ütlen Sulle mitte miski ei muutu enam endiseks ta võib paluda, anuda, olla hea abikaasa, aga ta proovib uuesti ja kavalamalt.
Elan temaga koos vaid niikaua kuni lapsed on suureks saanud (mul on veel peale poja 2 tütart 16 ja 11 aastased), lapsi ta armastab ning hoiab.
Ja tagasi tegemisest, ma tegin talle tagasi ja veel nii et ta teaks ja näeks. Pidi lolliks minema.
Nüüdseks räägib et on mulle andestanud, aga mina ei taha teda enam ammu, ta on mulle liiga vastikuks muutunud.
Ma ei käi temaga mitte kuskil, ei tee talle süüa, ei pese ta pesu jne.
Muidugi inimesi on erinevadi ja valulävi ka erinev, aga kui oled saanud ühelt inimeselt niipalju haiget ja valu tunda, siis kaovad sul tema vastu igasugused tunded jääb vaid viha.