Mina olen abielus olnud kuus aastat. Mees on mind petnud selle aja jooksul kolm korda -nii aastaste vahedega. Kaks korda prostituudiga. Kolmas kord oli ligi aasta pikkune romaan töökaaslasega, mis tuli välja nüüdseks kolm kuud tagasi. Täna palusin tal lahkuda. Kui usaldus on läinud, on suhet väga raske, kui mitte võimatu parandada. Ma ei tunne ennast kuigi optimistlikuna, paraku ma armastan teda ikka veel. Ainult, et kooselu muutus paranoiliseks, sa ei usu enam ühtegi sõna, kahtled tema siiruses ja see kõik väsitab.
Mis puutub eelpool olevatesse väidetesse, et ju siis on abielus naine ennast ise lohakile jätnud, siis nii lihtne see küll ei ole. Mina olen hoolitsenud nii enda välimuse, kui laste, kodu ja ka mehe eest. Ka seksist ei olnud tal puudust, võimalik, et ta teeskles (seda pidid ka mehed tegema) aga voodirõõme suutis ta väga edukalt ja suurtes kogustes kahe naise vahel jagada.
Ta ise ütles, et otsis põnevust, mida uus suhe pakkus ja et kahetseb hirmsasti. Minul on ka väga kahju, aga kui minu puuduseks on see, et ma ei suuda iga päev kohutavalt põnev ja uus olla, siis ma parem loobun. Minu arusaamise järgi on koosneb abielu turvalisust, aususest ja hoolimisest. Kogu elu võimelda selle nimelt, et kui ma nüüd piisavalt põnev ei ole, siis võib mees mind petta, sellega ma nõus ei ole.