Olen ise sarnast läbi elanud.
Ainult, et mina ei tahtnud last alles jätta. Mees palus ja lubas vastutada ja hoolitseda lapse eest. Siis aga lasi kaks kuud enne lapse sündi endise naise juurde jalga. Toetust maksab, vahel näeme teda ka ja tema naine ka enam vahele ei sega. Alguses ikka võitlesid mõlemad minu vastu. Aga kuna laps sündis mehe nõudmisel ja nõusolekul, siis mina ka oma jonni ei jätnud. Pani neile täie rauaga vastu ja lapsele on kõik kindlustatud mida ta väärt on.
Praegu ma küll ei kahetse,et lapse alles jäi, väga ilus blond tüdruk, hästi tragi ja tark. Nüüd on lapse isal oma naisega elu p-s ja süümekad meie pärast jubedad, aga meie temast enam ei hooli. Saame lapsega hästi hakkama ja elu üle ei kurda.
Kui anda soovitus armukesele, siis kui oleksin praegu samas olukorras nagu aastaid tagasi, siis sama otsust ei teeks.
Naine on loll kui sellise mehe tagasi võtab. Sina ei kaota küll selle mehe näol midagi väärtuslikku. Ega ta oma eide juurde pidama jää ja pealegi ei suuda ei naine ega ka mees seda kõike unustada. See jääb nende vahele igaveseks. Ära arva, et nende elustki head nahka tuleb. Aga ära sina oma elu rohkem ära riku.
Soovitus veel, ei ole mõtet abielumeestega suhet luua. Minu oma lubas mulle ka tähed taevast alla tuua ja mida veel, aga kui asi jõuab vastutuseni oma tegude eest, siis till püksi ja punuma.
Minu lapse isa on oma karistuse mitmel moel kätte saanud. Mul on temast vahel isegi hale.