Vaatan, et siin käib üks kõva sõda. Mina arvan asjast nii: mis sttatuses ise oled, seda poolt ka õigustad. (Muidugi on ka erandeid, sorry, aga üldjoones on see nii).
Mina olin ka kunagi abielumehe armuke. Armastasime teineteist väga. Siis nägin asja ühest küljest ja oleksin ilmselt 50%-ga nõus olnud.
Nüüd olen õnnelik pereema (mitte selle sama mehega). Nüüd olen nõus naisega, kes peab abielumehega amelejat perelõhkujaks...
Niimoodi võib arvamus ja põhimõtted muutuda - kas olen tuulelipp? Või olen alles nüüd, oma TRUU mehe kõrval, aru saanud, millised on TÕELISED väärtused minu jaoks?
Võib-olla ka 50%...näeks asju teisiti, kui vahetaks ühel päeval kesta ja roniks petetud abielunaise nahasse?
Kas Sa, ülbe 37-aastane, võid kõikidele lugejatele ja ka iseendale kinnitada, et Sa võiksid rahumeelega olla ka oma armukese praegune naine? Arvan siiski, et eelistad olla tema armuke - Sinule on ju naistevahelises "kätshis" praegu jäänud viimane sõna! Kuidas veaksid välja rolli, kus see viimane sõna sinult võetakse?