Olen ka vähk ja veel draakoniaastal sündinud. See tähendab, et purskan tuld ja siis poen kivi alla peitu.Peidus ma küll kaua ei ole, kõik möödub kiiresti, viha ei pea.Oma elu olen aga elanud teistele, emale, mehele, lastele. Mees on kaksik, mis minu arust on veelgi nõmedam. Võtab midagi ette, jätab pooleli, juba uus asi käsil. Täna teeb nii homme naa, iialgi ei tea, mis ta peas mõlgub. Peale kõige muu on tal ka teine elukaaslane. Ei, mitte teine naine vaid alkohol. Üldiselt aga saan ma kõigiga väga hästi läbi. Tihti on öeldud, et sinuga on hea kõnelda, oskad kuulata, oled alati optimistlik ja oskad nõu anda. Kuidas teised elavad, pole minu asi, oma elugagi probleeme. Ema on mul lõvi, tema muudkui kamandab, täna teeme seda, homme teeme toda. Hea ongi, pole endal vaja mõelda. Poed kivi alla peitu ja kui tõesti üle viskab, siis purskad tuld.Vähk ei tõttagi kohe ka mitte uppujale appi, vaid vaatab enne ringi, kas kedagi teist ei ole aitamas.