Ärge 93 aasta Passati hinda ikka nii kirvemeetodil ka määrake. Sellistel autodel sõltub väga palju sellest, kas paak on täis või tühi. Selline auto täispaagiga on juba ise +100 Eurot. Ja võib-olla ripuvad mõnel veel palvehelmed peegli küljes - need on paljudel, et oleks rondiga julgem sõita.
Omanik ei pruugi seda ise teadagi, aga kui on 16 sajandi käsitöö, esivanemate pärandus , võib sellise Passati eest julgelt 20 000 välja käia.
Teemasse üks tõestisündinud lugu ja mitte eneseimetluse pärast vaid ikka õpetuseks.
Kunagi pidin viima ühe jubeda autorappe remonti. Sõitis küll omal jalal, aga värv oli enamustest kohtadest maas, kapotid olid ära võetud jms. Tollal tohtis sellistega asja pärast tänaval sõita, politsei väga hapu näoga veel ei vaadanud. Praegult oleks taoline ainult treilerivedu ja saateautod ees ja taga, et kodanikud ära ei kohkuks.
Mul ka mingit valget ülikonda seljas polnud, sihukesed kodused riided olid - tersanärakad ja kaablijupiga kokku tõmmatud hõlmadega telogreika.
Siis sokutati üks tüdruk ette, et sul nagunii sinnakanti minek, visaku ma tedagi ära. Me nägime teineteist üldse esimest korda, aga ta tuli sellise autoga sõitma küll.
Vahepeal on palju seikasid, ma kõike ei jõua üles kirjutada, aga lõpuks me abiellusime. Ikka päriselt abiellusime, sõrmuste ja valge kleidiga ja nagu peab.
Ta välimust ei oska niimoodi kirjeldada, aga kogu ta emapoolne suguvõsa seitsmenda põlveni ägas , et mismoodi ometi nii ja niisugusega siis - sa oleksid võinud ju... ja kas sa nüüd... jne. Kõige rohkem shokeeritud oli armastav ämm. Äi lihtsalt vaikis ja läks aegamisi halliks nagu malm.
Tüdruk ütles, et tahan ja abiellungi, olge kuss!
Pärast ta seletas ise, et tema jaoks oli kõige jahmatavam see tohutu kontrast. Ma tegin talle ukse lahti. Noh, nüüd võib juba rääkida - kõrvalistuja uks oli tegelikult katki ja väljastpoolt seda lahti teha ei saanudki. Ma lihtsalt lükkasin ilma mingi tagamõtteta end läbi auto küünitades ukse seestpoolt lahti, enne kui ta jõudis üldse välimist tühjalt käivat linki kangutamagi hakatagi. Pärast, sihtkohas, teesklesin, et oleksin nagu mõttesse jäänud ja seestpoolt sai ta ukse nagunii ise lahti.
See lummus ja abielu kestsid peaaegu viis aastat, siis alles hakkas vaikselt hajuma ja selgus, et ämmal-eidekesel oli vist ikka õigus. Ega minuga pole muidugi kerge. Rohkem pole abiellunud, vat pole selliseid enam ette juhtunud.
Jutu mõte oli tegelikult Ly-le ja teistele tarkadele selgitada, et kogu see autode arvustamine on klassikaline pärast kaklust rusikatega vehkimine. No ei olnud see õige, mis seal enam räusata. Ma olen nii vähe kui siin foorumis sõna võtnud - kogu aeg saatusest ja õnnest rääkinud.