Saame tuttavaks
Küll meie Eesti Vabariik muutuv üsna varsti selliseks
gytha 27. detsember 2007, kl 19.38 |
cocci 27. detsember 2007, kl 19.55 |
kiisumiisu 27. detsember 2007, kl 19.57 |
gytha 27. detsember 2007, kl 20.05 |
ekm 27. detsember 2007, kl 20.25 |
gytha 27. detsember 2007, kl 20.51 |
ekm,
no kui nii võtta, eks siis ole enamik asju, mis meie elamist ja toimimist ja suhtumist ja tajumist jne mõjutab, meie peakestes kinni...
jah, ma olen küll mõelnud, miks see nii on...ja loomulikult sa saad ju aru, et ma hirmsasti üldistan praegu, sest alati ja igas olukorras on erandeid...;)
no kui nii võtta, eks siis ole enamik asju, mis meie elamist ja toimimist ja suhtumist ja tajumist jne mõjutab, meie peakestes kinni...
jah, ma olen küll mõelnud, miks see nii on...ja loomulikult sa saad ju aru, et ma hirmsasti üldistan praegu, sest alati ja igas olukorras on erandeid...;)
ekm 27. detsember 2007, kl 21.25 |
gytha
Peakeses kinni on see, et kellegiga koos elades tahetakse mõistmist nii heas kui halvas, arvestamata seda, et me kõik ei mõtle...mõista ühtmoodi. Üksi elades ei ole seda mõistmist kelleltki oodata, peab ise hakkama saama ja emotsioonid elame endapeal välja...a ennast me ju armastame. Erinevusi nagu käitumisel ei ole, ainuke erinevus on ootused...lootused. A mida oodata...loota, kui me end avada ei julge?
Peakeses kinni on see, et kellegiga koos elades tahetakse mõistmist nii heas kui halvas, arvestamata seda, et me kõik ei mõtle...mõista ühtmoodi. Üksi elades ei ole seda mõistmist kelleltki oodata, peab ise hakkama saama ja emotsioonid elame endapeal välja...a ennast me ju armastame. Erinevusi nagu käitumisel ei ole, ainuke erinevus on ootused...lootused. A mida oodata...loota, kui me end avada ei julge?
naerukajakas 27. detsember 2007, kl 21.30 |
ekm: peake on olemas mõlemal ja teise inimese peakse mõtteid ei saa ei mõjutada ega muuta.
Kui ükskord oled kõvasti kõrvetada saanud, siis enam ei tiku end niisama lihtsalt avama, vaid loodadki peamiselt endale. Lootus aga ikka jääb, et võibolla millalgi pole enam nii tundlik, et petmine lööb jalust, siis võib ju uuesti proovida :)
Kui ükskord oled kõvasti kõrvetada saanud, siis enam ei tiku end niisama lihtsalt avama, vaid loodadki peamiselt endale. Lootus aga ikka jääb, et võibolla millalgi pole enam nii tundlik, et petmine lööb jalust, siis võib ju uuesti proovida :)
ekm 27. detsember 2007, kl 21.36 |
a 27. detsember 2007, kl 21.39 |
ekm, pean tunnistama, et pole kohanud veel ühtki meest arutlemas, nagu sina. mitte et poleks kohanud mõtlevaid mehi või tarku mehi või rahulikke mehi või väärikaid mehi või mehi, kes suudavad end väljendada või mehi, kes ei peaks paljuks sedasorti teemadesid tõsiselt võtta - aga et need kõik ühes, nagu su puhul naib, toda veel ette pole jäänud. minu lugupidamine ;)
naerukajakas 27. detsember 2007, kl 21.39 |
ekm 27. detsember 2007, kl 21.46 |
ekm 27. detsember 2007, kl 21.49 |
naerukajakas 27. detsember 2007, kl 21.53 |
Et laseks südame väheke pehmemaks muutuda, et siis milllagi olla selline, kes olin 3 aastat tagasi - ei söö, ei maga ja minestan 3 korda päevas... ei tänan... ma parem olen kõva edasi, kui oma lähedastele veel samasugust muret tekitan ja ise veel korra peaaegu ära suren :) Teine võimalus on muutuda ükskõikseks ja mitte hoolida, aga vaevalt ma seda väga hästi oskan :)
gytha 27. detsember 2007, kl 21.56 |
me ei saa võtta eesmärgiks muuta seda mis toimub teise peakeses...(kuigi ka see võib ju aja jooksul juhtuda...on inimesi, kes on minu mõtlemist muutnud...), aga kõige sellega, mis toimub meie endi peakeses, võime toimetada oma äranägemise järele...revideerida oma ootusi, lootusi...arvestada sellega, et teist inimest ei saagi alati lõpuni mõista...ja vbl. pole vajagi...enda avamine on muidugi igasuguse mõistmise või mõista tahtmise juures väga vajalik...ja mõelge, et kui ka miski nihu peaks minema, siis kui palju sa ikka selle mitteavamise pärast vähem haiget saad...haiget saad ikka ja igatahes mitte niipalju vähem, et sellega riskida.
mehed muidugi on kordi ratsionaalsemad ja miskeid pikki sisemisi paljastusi või analüüse eriti ei armasta...nende arvates võiks elu olla lihtne ja loogiline, mulle tundub nii...naiste jaoks pole paraku miski kunagi lihtne ja loogikast, meeste mõistes, pole mõtet rääkidagi...:)
kuigi, naisena tundub mulle minu loogika sageli loogilisem kui meeste oma...;P
mehed muidugi on kordi ratsionaalsemad ja miskeid pikki sisemisi paljastusi või analüüse eriti ei armasta...nende arvates võiks elu olla lihtne ja loogiline, mulle tundub nii...naiste jaoks pole paraku miski kunagi lihtne ja loogikast, meeste mõistes, pole mõtet rääkidagi...:)
kuigi, naisena tundub mulle minu loogika sageli loogilisem kui meeste oma...;P
ekm 27. detsember 2007, kl 21.56 |
naerukajakas 27. detsember 2007, kl 22.01 |
ekm 27. detsember 2007, kl 22.04 |
gytha 27. detsember 2007, kl 22.05 |
seda ma ütlen küll, naeru, et kuula seda oma vennakest...ei muutu tõesti miskit iseenesest pehmemaks...paks nahk on omamoodi tore ja turvaline asi...aga ainult paksemaks ta parkub...ükskõiksus on kõige hullem...see on hullem ka magamata öödest ja söömata jäänud söömistest, rääkimata pisaratest...usu mind, seda sa küll ei taha...:)
ekm 27. detsember 2007, kl 22.07 |
a 27. detsember 2007, kl 22.08 |
kuidas see süda ikka pehme või kõva olla saab? mu arust saab ta olla kas lukus või avatud, või seda mõtletegi? kui nii, siis lukkus, kinnine süda on ikka inimesele endale kõige ohtlikum, elad ju paratamatult hirmus, et kuni süda lukkus, on kõik ok, peaks nüüd ikka kõik laabuma, et miski teist ei avaks. aga see avatud süda nüüd ikka pidurdamatut südamepuistamist või laialilaotamist ka ei tähenda. esmalt ikka tähendab head läbisaamist endaga ja hirmude minetamist... (võin jätkata, kui huvi a vägisi pikemalt ei vaeva ;)
cocci 27. detsember 2007, kl 22.08 |
naerukajakas 27. detsember 2007, kl 22.08 |
kiisumiisu 27. detsember 2007, kl 22.10 |
ekm,
see on jube ilus, millest jutlustad:)
paraku...tõesti, julgusest jääb väheks ja on kartus pärast hirmsalt haiget saada, kui midagi nihu läheb.
tean, et sul on õigus:)
võibolla on minu viga see, et pole veel sellist inimest leidnud, kellest tunneksin, et ta sooviks samavõrra vastu tulla, samaga vastata...
see on jube ilus, millest jutlustad:)
paraku...tõesti, julgusest jääb väheks ja on kartus pärast hirmsalt haiget saada, kui midagi nihu läheb.
tean, et sul on õigus:)
võibolla on minu viga see, et pole veel sellist inimest leidnud, kellest tunneksin, et ta sooviks samavõrra vastu tulla, samaga vastata...
gytha 27. detsember 2007, kl 22.12 |
ma usun küll, et samad kartused...ja samamoodi kasvatatud nahk võimalike vigastuste vastu...
no aga kuhu need naised need oma emotsioonid siis jätavad...? mõnes teises olukorras need emotsioonid teile ju meeldivad...:)
eks jah, oleks muidugi tore neid mehe rõõmuks natukene valitsema õppida...;)))
no aga kuhu need naised need oma emotsioonid siis jätavad...? mõnes teises olukorras need emotsioonid teile ju meeldivad...:)
eks jah, oleks muidugi tore neid mehe rõõmuks natukene valitsema õppida...;)))
ekm 27. detsember 2007, kl 22.12 |
cocci 27. detsember 2007, kl 22.13 |
a 27. detsember 2007, kl 22.17 |
naerukajakas 27. detsember 2007, kl 22.17 |
Lisa postitus