no ammendamatu on see teema kindlasti...:PPP
ja ega nad võivad välja surra ükspäev tõesti...kerge neil igatahes ei ole...selga sirge hoida ja naistega sammu pidada...;)))

Muredes ja probleemides naised painduvad ja mehed murduvad.

eile oli siin üks link kus üritati selgeks teha, et naistel on väikesem stressitaluvus:DD
kõik minu kogemused aga väidavad vastupidist:)

ma olen märganud, et ka üksi olemise ja elamisega tulevad naised (psüühilises plaanis) paremini toime...

gytha

Oled sa kunagi mõelnud, miks see nii on?
Kas mitte elamisega toimetulek (psüühilises plaanis) ei ole meie oma peakeses kinni?

ekm,
no kui nii võtta, eks siis ole enamik asju, mis meie elamist ja toimimist ja suhtumist ja tajumist jne mõjutab, meie peakestes kinni...
jah, ma olen küll mõelnud, miks see nii on...ja loomulikult sa saad ju aru, et ma hirmsasti üldistan praegu, sest alati ja igas olukorras on erandeid...;)

gytha

Peakeses kinni on see, et kellegiga koos elades tahetakse mõistmist nii heas kui halvas, arvestamata seda, et me kõik ei mõtle...mõista ühtmoodi. Üksi elades ei ole seda mõistmist kelleltki oodata, peab ise hakkama saama ja emotsioonid elame endapeal välja...a ennast me ju armastame. Erinevusi nagu käitumisel ei ole, ainuke erinevus on ootused...lootused. A mida oodata...loota, kui me end avada ei julge?

ekm: peake on olemas mõlemal ja teise inimese peakse mõtteid ei saa ei mõjutada ega muuta.
Kui ükskord oled kõvasti kõrvetada saanud, siis enam ei tiku end niisama lihtsalt avama, vaid loodadki peamiselt endale. Lootus aga ikka jääb, et võibolla millalgi pole enam nii tundlik, et petmine lööb jalust, siis võib ju uuesti proovida :)

Õeke

Lootes endale ja surudes alla seda, mis liiga teeb.
Sellise suhtumisega kõrvetame ka teist ja kolmandat korda.

ekm, pean tunnistama, et pole kohanud veel ühtki meest arutlemas, nagu sina. mitte et poleks kohanud mõtlevaid mehi või tarku mehi või rahulikke mehi või väärikaid mehi või mehi, kes suudavad end väljendada või mehi, kes ei peaks paljuks sedasorti teemadesid tõsiselt võtta - aga et need kõik ühes, nagu su puhul naib, toda veel ette pole jäänud. minu lugupidamine ;)

Vennake: see ei sõltu ainult tahtest, vaid ka instinktidest. Naised on ju teadavasti suht enesealalhoidlikud ja kui "ellujäämiseks" on vajalik olla kõva kivi, siis tuleb seda ka olla. Kasvõi mõni aeg. Võib olla aja jooksul kivi muutub jälle pehmeks :)

Õeke

Ei muutu midagi pehmeks, mida rohkem sisse koguneb, seda kõvemaks muutub.
Naised suht enesealahoidlikud?
Kui nii, siis oleks aeg proovida muutusi, ehk muutub midagi paremusepoole.

Õeke

Lisaks, et jutt ei käi ainult naistest, meestel oleks ka natuke millegi üle vaja mõelda.

Et laseks südame väheke pehmemaks muutuda, et siis milllagi olla selline, kes olin 3 aastat tagasi - ei söö, ei maga ja minestan 3 korda päevas... ei tänan... ma parem olen kõva edasi, kui oma lähedastele veel samasugust muret tekitan ja ise veel korra peaaegu ära suren :) Teine võimalus on muutuda ükskõikseks ja mitte hoolida, aga vaevalt ma seda väga hästi oskan :)

me ei saa võtta eesmärgiks muuta seda mis toimub teise peakeses...(kuigi ka see võib ju aja jooksul juhtuda...on inimesi, kes on minu mõtlemist muutnud...), aga kõige sellega, mis toimub meie endi peakeses, võime toimetada oma äranägemise järele...revideerida oma ootusi, lootusi...arvestada sellega, et teist inimest ei saagi alati lõpuni mõista...ja vbl. pole vajagi...enda avamine on muidugi igasuguse mõistmise või mõista tahtmise juures väga vajalik...ja mõelge, et kui ka miski nihu peaks minema, siis kui palju sa ikka selle mitteavamise pärast vähem haiget saad...haiget saad ikka ja igatahes mitte niipalju vähem, et sellega riskida.
mehed muidugi on kordi ratsionaalsemad ja miskeid pikki sisemisi paljastusi või analüüse eriti ei armasta...nende arvates võiks elu olla lihtne ja loogiline, mulle tundub nii...naiste jaoks pole paraku miski kunagi lihtne ja loogikast, meeste mõistes, pole mõtet rääkidagi...:)
kuigi, naisena tundub mulle minu loogika sageli loogilisem kui meeste oma...;P

Õeke

Sa vist ei saanud mõttest täitsa hästi aru.
Ma ei imesta selles. Miks ei imesta?
A sellepärast, et see mida seletada püüdsin on meie peredes väga võõras.

Sain ikka aru. Ma olen suht avali inimene üldjuhul. Kindlasti ei ole ma ka tavapärases mõttes kõva südamega, ma lihtsalt ei püüagi armuda kellessegi. :)

gytha

Kes seda teab, mis mehe peakeses toimub?
Võibolla samasugune kartus nagu naise peakeses.
Tahaks aga...
Analüüse ei armastata, siis kui käiku lähevad emotsioonid.


Õeke

Küsimus ei ole armumises...küsimus on kaaslase mõistmises.
Kui mõistad, küll siis ka armumine tuleb.

seda ma ütlen küll, naeru, et kuula seda oma vennakest...ei muutu tõesti miskit iseenesest pehmemaks...paks nahk on omamoodi tore ja turvaline asi...aga ainult paksemaks ta parkub...ükskõiksus on kõige hullem...see on hullem ka magamata öödest ja söömata jäänud söömistest, rääkimata pisaratest...usu mind, seda sa küll ei taha...:)

Õeke

Õigem oleks kaaslased teineteist mõistavad.
Ühepoolne mõistmine ei muuda tõesti midagi.

kuidas see süda ikka pehme või kõva olla saab? mu arust saab ta olla kas lukus või avatud, või seda mõtletegi? kui nii, siis lukkus, kinnine süda on ikka inimesele endale kõige ohtlikum, elad ju paratamatult hirmus, et kuni süda lukkus, on kõik ok, peaks nüüd ikka kõik laabuma, et miski teist ei avaks. aga see avatud süda nüüd ikka pidurdamatut südamepuistamist või laialilaotamist ka ei tähenda. esmalt ikka tähendab head läbisaamist endaga ja hirmude minetamist... (võin jätkata, kui huvi a vägisi pikemalt ei vaeva ;)

Gytha, aga siis on ka raskem haiget saada. Kui liiga õrn ja haavuv olla, oled varsti õnnetu, lolliks tehtud ja ärakasutatud.

vennake: ei tule ta midagi lihtsalt mõistmisest... proovitud värk... mõistmises olen ma ülitugev.
gytha: ükskõiksust võiks minus olla tunduvalt rohkem kui on, ma pole ükskõikne mitte kunagi :) Aga tänan su sõnad on ilmatu õiged küll.

ekm,

see on jube ilus, millest jutlustad:)
paraku...tõesti, julgusest jääb väheks ja on kartus pärast hirmsalt haiget saada, kui midagi nihu läheb.
tean, et sul on õigus:)
võibolla on minu viga see, et pole veel sellist inimest leidnud, kellest tunneksin, et ta sooviks samavõrra vastu tulla, samaga vastata...

ma usun küll, et samad kartused...ja samamoodi kasvatatud nahk võimalike vigastuste vastu...
no aga kuhu need naised need oma emotsioonid siis jätavad...? mõnes teises olukorras need emotsioonid teile ju meeldivad...:)
eks jah, oleks muidugi tore neid mehe rõõmuks natukene valitsema õppida...;)))

cocci

Hirm lolliks jäämise ees. Kas EGO on liiga kõrge?

Õeke

Endaarust oleme me kõik ülitugevad, a tegelikult...

A, avatud süda võiks tähendada ennekõike ärakuulamist ja püüda mõista teistpoolt, sellist veidi isetut käitumist, kus oma mina tagaplaanile jääb. Pidurdamatu südamepuistamine sinna alla küll ei käi.

Ekm, kas mu ego pole juba piisavalt vastu kumanud?

oma mina (mitte ego) on ikka ka esiplaanil - alati ehedana olemas, kuid tolereerib ka endast erinevaid minasid - laseb olla, no ja vajadusel uurib asja olemust ;)

Vennake: Vat seda inimest ma tahaks kohe näha, kes mind mitte ülitugevaks peaks :))) Võibolla tõesti on kuskile sisimasse mõni mitte ülitugev koht jäänud veel :)))