Oh, ei pea ju kõigega pärivett kaasa ujuma. Vahel on hea kaldal istuda ja seda tormlemist vaatata. Kes võidab, kes kaotab, selgub kunagi hiljem.

Aitäh Teile, kes te häid nõuandeid olete jaganud ja Teile, kes oma otsekoheseid arvamusi väljendanud. Tundub, et lahutatute tugigrupp oleks hea mõte.Psühholoogi abi olen ma ka palunud, aga tundub,et rääkimine teise samas situatsioonis oleva inimesega annab tunde, et sa ei ole maailmas üksinda sarnase murega.

***



Toimetatud 1 kord(a). Viimati tiibadega kurat 24.06.2014 22.50.

irooniapõõsas Kirjutas:
-------------------------------------------------------
> Vaevalt nad rahul on...aga harjumuse jõud ja inert
> s ja mugavus ja hirm muutuste ees ja mis kõik veel
> ....

"rahul"...nii mõtlesin.

Kummitus...ja peabki imetlema neid, kes suudavad lahti lasta ja ennast armastada, selle asemel, et jäädagi koogutama inimese järgi, kellel on sinust pohhui.

abinõu - abiellu ainult omasoolisega tema mõistab sind!

On inimesi, kes ei lase kedagi enesele lähedale. Nad ei saa sedasi haiget. Aga paraku ei koge ka lähedust ja armastust. Need inimesed lasevad elu enesest mööda voolata, ise sellest osa saamata.

Elus ja tunnetes peab julgema võtta riske :) Mulle meeldis ühe psühhoterapeudi ütlus, et üksi on hea ja lihtne elada, aga selleks, et inimesena areneda, on vaja elukaaslast. Kõik need arusaamatused ja möödarääkimised on arendavad. Ja muidugi läheduse tunne ja armastus on väärtus omaette. Ses mõttes on iga suhe arendav. Iseasi, palju inimene sellest õpib.

Jah, osad suhted ammenduvad. Ma pole nõus väitega, et suhte ammendumisel selle lõpetanud inimesed on tundetud tarbijad. Nojah, kindlasti on ka selliseid, kes ei suuda üksi olla, ei analüüsi ennast kunagi ja käivad suhtest suhtesse.

Ma tean, et olen ise ka oma eksidele endast andnud. Aga pole parata, kui inimesed arenevad erinevates suundades või erineval kiirusel ja pole enam ühist teed. Olen kõikidele oma suhtekaaslastele tänulik, et nende abil olen nii mõndagi õppinud. Ja õppinud olen sageli tänu valusatele kogemustele :P Õnneks suhete kvaliteet on ajas paranenud. See on tunnistuseks, et areng on toimunud :)

siin ei räägita ju hetkel inimestest, kes tundetute tarbijatena "kannatuseks" muutunud suhte eest uude ja värskesse põgenevad. siin kurdavad oma muresid tarbijate ohvrid.

unustada eelnevat hetkega ei ole võimalik kellelgi. lihtsalt mõned suudavad teema enda jaoks läbinämmutada, leppida juhtunuga, andeks anda, andeks paluda. teised jäävadki murtud südamega sinna kaldale "mäletama". oleks siis, et nad mäletaksid ilusaid mälestusi, mis neil selle inimesega oli. enamasti mäletavad nad siiski ainult fakti, et neid maha jäeti.

"Kummitus...ja peabki imetlema neid, kes suudavad lahti lasta ja ennast armastada, selle asemel, et jäädagi koogutama inimese järgi, kellel on sinust pohhui."

Probleem ei ole kellestki lahtilaskmises, mis läinud, see läinud - jäädavalt. Kedagi ei saa enda külge aheldada. Täiesti savi mida läinu hetkel arvab või tunneb (viha, põlgust, kahetsust...), ta on võõras aga siiski mitte päris. On asju mida ei saa unustada ega ignoreerida. Siin võib igaüks arvata mida iganes aga silmas on peetud ühiseid lapsi. Ja omad lapsed on igal juhul olulisemad mistahes rändlinnust. Pealegi oleks "uus" vaid pelk kohatäide, millegi asendus ja enamasti "kaasavaraga" eelmis[t]est suh[e]test. Kui ongi meenutada vaid hea, ei tahaks ju leppida kehvemaga.

-



Toimetatud 1 kord(a). Viimati Täitsa Blond 12.04.2015 21.09.

jah, kui naistele või armastusele liiga palju lootusi pannakse. Kui mitte, on elu üsna normaalne ja kulgeb rahulikult mööda kogemustest, mida üle tähtsustatuna peetakse inimese arenemiseks kellegite sita iseloomuga ja püsimatute pihvide meelevallas. Uputage end kuhugi veiniklaasi:DD

-



Toimetatud 1 kord(a). Viimati Täitsa Blond 12.04.2015 21.08.

tb - ma olen nõus sinuga, aga minu sõnakasutus tulenes manshion ghost'i arvamusavaldusest.

paarissuhte õnnestumine ei ole mitte kunagi ühes partneris kinni. mõlemad vastutavad lõpptulemuse eest võrdsel määral.

"paarissuhte õnnestumine ei ole mitte kunagi ühes partneris kinni. mõlemad vastutavad lõpptulemuse eest võrdsel määral"

tõesti või? uskumatu, milline tasakaal. isegi sel juhul, kui naine on viimane salalik uss, intrigant, päritud sita iseloomuga tõetruu näitleja, kehastamas naiselikkuse etaloni veidi veinise ja alapanduna. muidugi on mees 50% osaline suhte ebaõnnestumises-ta lihtsalt ei olnud piisavalt mees ja kannatlikkuse mustrenäidis, et sellise mõrra pikalt saatis:DD

mehel lasub sellises olukorras vastutus otsuse eest, mis ta sellise naisega kokkuviis. me ju ise valime, kelle endale lähedale lubame. pole keegi süüta kannataja.

mehel on ikka suurem vastutus.pere toitmine ja arvete maksmine enne kõike muud.

"me ju ise valime, kelle endale lähedale lubame. pole keegi süüta kannataja."

Olen täiesti nõus!

Aga need, kes sellest aru ei saa, kannatavad, on vihased ja kibestunud. Eks seegi on nende endi valik.

punapea,
igalühel meist lasub vastutus. Keegi ei pea teisest rohkem vastutama. Olmega majandamine on vastastikuse kokkuleppe küsimus.
Inimeste viga on see, et nõutakse, eeldatakse, et teine teeb õnnelikuks või tagab rahulolu, mõtlemata, et ise on vaja enda elu, valiku ja tunnete eest vastutada.
Esmalt võiks mõelda, mida on endal teisele anda. Kas ise ka vastad nendele nõudmistele, mille oled teisele seadnud. Sa saad seda, mida hetkel väärid.
Kui oled sattunud mölaka otsa, on sul enesehinnanguga probleeme (liiga kõrge või madal) jne. Ses mõttes on partner ideaalne võimalus end tõe peeglist näha (kuigi see ei pruugi üldse meeldiv olla). Toimib ikkagi see pinnu ja palgi värk.

targutamise ja kaalumise asemel võib lihtsalt elada. tunda rõõmu sellest, mis on ja unustada see, mis lännu. väga lihtne.

*tundeid pole olemas

kaalud,
nõus, elu ongi väga lihtne. Ei olegi vaja targutada, kui elatakse lihtsalt ja tuntakse rõõmu sellest, mis on. Ideaalne!
Aga kui ei ole rõõmu? On vaid kannatus ja piin? Siis tuleb tiba targutada ja analüüsida, et rõõm üles leida.

Tundeid pole olemas? Kuidas siis rõõmu TUNDA, kui tundeid ei olegi. Veider.

mhh, näpukas :) tundeid pole, aga rõõm on. see on olemasolemise rõõm. teadmine, et olen rõõmus.

kaalud,
see on eraldi pikem teema juba.