tänapäeval on selles suhtes kergem, et on internet, suhtle palju tahad.
siin saab ka näha, miks inimesel sõpru reaalis ei ole.
kui on ikka vingats, poole aruga ja igav inimene (PIILU), kellel midagi teistele pakkuda pole ning ootab, et keegi talle huvitava elu kandikul kohale toob, no sellist sõpra ei taha omale ju mitte keegi, suhelda ka ei taha sellise negatiivse inimesega.
mulle meenus, kuidas mind saadeti lapsepõlves vanaemale külla, teise eestimaa otsa, käisin siis vist 5ndas klassis. vanaema alustas meie kokkusaamist juttudega oma jubedatest haigustest, siis läks jutt sujuvalt üle tema raskele elule, tema kohutavatele lastele jne.
kõik selle negatiivsuse ladus ta väikese tüdrukutirtsu selga. leidis kõrvad, kes vastu ka hakata ei saanud. juba järgmine päev palusin ennast kodukandi bussile panna.
meil töö juures käib vahel üks psüühiliselt haige noor naine oma maale näitamas ja temaga suheldakse siis tunde, räägitakse kunstist ja kirjandusest, elust, isegi oma haiguse on ta meile lahti seletanud. aval, rõõmsameelne ja huvitav isiksus.
kui erinevad on inimesed.