Töötasin siis ühe suurema firma väikeses filiaalis, kus vastutasin kõige eest majahaldus, müügijuhtimine, laohoidmine, jooksvate küsimuste ja töösse puutuvate probleemide lahendamine ning uute tööliste värbamine. Olin just töölisi otsinud ja leidnud noormehe, kel sel päeval oli alles kolmandat päeva tööl. Töökabinet sarnanes tähele L kus tähe väiksema kriipsu otsas asus mu arvuti ja kus kliendid arveid tasusid, Li pikem kriips aga tähistas väikest eesruumi, kus hoiti riiulitel ka kaupa. Tol päeval oli juba päris palju kliente käinud. Viimasele kliendile tegin arve ära, võtsin kauba eest raha, soovisime teineteisele head nägemist ja klient lahkus. Lõpetasin asjatoimetused, mis olid seotud arve tegemisega, kontrollisin mailile tulnud tellimused üle, siis aga tuli mulle järsku meelde et uuelt tööliselt polnud ma veel ühte asja küsinud, mis minule tundus üsnagi oluline. Hõikasin üle laua:„Kuule sina seal, kas sul alkoholiga probleeme ka on?“
Hetk vaikust, siis kostus vastu: „ Minul või?“
Mina:„Sinul ikka, kellel siis veel! Seinaga räägin või!“
Tema:„Eeee eriti pole nagu olnud…“
Mina:„Kas „nagu“ pole olnud või üldse ei ole olnud?“
Tema:„Eee..no üldiselt ikka ei ole.“
Mina:„Kuidas seda mõista? Kas sa näiteks tööle hilined? Või kui tuled pohmellis peaga, kas tööd suudad ikka teha?“
Tema:„Eee…omast arust nagu pole varem tööle hilinenud…eeee…ja ma arvan, et…eee… nii kõvasti ma nüüd ka ei joo, et tööd ei suudaks teha…“
Mina:„Väga hea väga hea! Aga…“
Siinkohal ei jõudnud ma küsimust lõpetada, sest tema küsis vahele: „Kuule, mis see on mingi aasta parim nali või, et sa nii palju küsid?“
Hakkasin ärrituma: „ Mis kuradi nali, ma tahan sinust kõike teada. Õige mul vaja on, et sa siin täis peaga ringi roomama hakkad. Just sellepärast küsingi…“
Tema: „ Aaa, no olgu siis …“
Ausalt öeldes olin juba piisavalt ärritunud, et ta üleüldse julges midagi vastu kobiseda, sest noorel poisil oli ju ikkagi katseaeg ja paljuski olenes minu arvamusest kas ta sobib sellele tööle või mitte. Mõtlesin just midagi eriti krehvtist öelda mis ta korralikult paika paneks, kui ootamatult kuulsin, kuidas eesruumis läks sagimiseks ja keegi ütles: „Aitäh, nägemist!“ Ja kohe uued sõnad vastu: „Palun, nägemist jah.“ Siis oli kuulda ukse sulgumist. Tundsin, kuidas mul veri kohises pähe ja kõrvad hakkasid kuumama. Viskusin laua tagant püsti nagu vedrunuku karbi seest ja eesruumi jõudes nägin seal oma uut töölist. Küsisn vaikselt: „ Kas sina rääkisd minuga?“ Tema muigas ja raputas pead. Küsisin: „ Kas ma rääkisin kliendiga?“ Tema muigas ja noogutas pead. Mina ahastuses: „Kas klient siis ära ei läinudki kui me temaga peale arvet nägemist soovisime?“ Tööline irvab juba suure häälega ja vastab: „Ei läinud ma ei leidnud kohe kaupa üles ja otsisin seda silmadega tema aga ootas, kuni ma selle leian… Ära pahanda, ma olen ju veel uus ja ega tea täpselt, kus kõik asjad asuvad…“ Tundsin kuidas ma üle kogu keha kuumaks läksin. Ma olin
sõnatu ja justkui halvatud. Õnneks aga kogusin end kiiresti, jooksin kliendile järele ja olgugi et tahtsin häbist maa alla vajuda vabandasin ta ees vähemalt kümme korda. Klient keda ma varem olin näinud kõigest kaks või kolm korda, oli aga nagu vana rahu ise. Ainuke asi, mis ta mulle muigamisi vastu ütles, oli: „Tegelikult siit välja astudes jäin ma ise ka üsna hirmunult mõtlema, et kes kuradi jobu on minu kohta mokalaata pidanud, et isegi teie juba teate minu väikestest joomistest.“Siit moraal: Kliente on igasuguseid, ja nagu näha ka täiesti avameelseid ja ausaid, kes lahkelt vastavad isegi sellistele jubedatele küsimustele, mis täielikult nende eraaelu puudutavad. Ja seda olenemata sellest, et küsijaks võib olla täiesti suva, võõras inimene. Teine moraal: Klientide teretamine ärides on juba aegadest ja arust ning kulunud ütlus. Võiks juba midagi uuemat välja mõelda! Nii et, head müügiinimesed, firmajuhid klienditeenindajad jne, jätke meelde kui nüüd uuel aastal astuvad kliendid teie äriuksest sisse, hüüdke alati ikka esimesena: „Hei, sina seal, kas sul alkoholiga probleeme on?“ Ja alles siis küsige edasi, mida ta vajab. See lugu on reaalselt sündinud minu endaga mida võivad kinnitada nii asjaosalised ise kui mu tolleaegsed kaastöölised Tallinna firmast kellele ma hiljem sellest ka e-maili teel teada andsin.
Tulin töölt. Et nagu ikka enne uue aasta algust tahetakse vanade asjadega ühele poole saada, siis palusin abikaasat, et ta lõikaks lühemaks mu pikad juuksed, mis olid kasvanud juba džungliks. Juukseid lõikame vannitoas, et mitte karvu teistesse tubadesse laiali ajada. Ja lõikajaks ei ole mitte käärid, vaid kodune pisike juukselõikusmasin BaByliss for men, mis töötab nii juhtme kui patareide abil. Suur kokkuhoid ju ikkagi, kui arvestada, mis „kirvest pappi“ salongides juuste lõikamise eest küsitakse. Juuksed lõigatud, lähen tavaliselt kohe vanni, et mitte karvade tõttu sügelema hakata. Täitsin vanni kuuma veega, sulpsasin vette ja vanni serva äärde võtsid koha sisse minu kahe aasta ja nelja kuused kolm last. Nii on alati, kuna pisikestele meeldib üle vanni ääre veega hullata ja mängida. Olin juba mõnda aega vees ligunenud, kuni järsku hakkas mulle asi imelik tunduma. Jalgu hõõrudes tundsin, et justkui vesi ise oleks neile külge kleepunud imelik mõte küll, aga sama imelik oli mu tunne. Okei, mõtlesin siis, et pesen pea puhtaks. Šapooni järele küünitades aga libises mul pudel käest – käed oleksid justkui kreemitatud. Kuna naisele meeldivad igasugused kreemid, siis mõtlesin, et hea küll, eks ma pärastpoole teen talle korraliku säru, et ennast kreemitatdes ärgu näppigu kõike mis pihku satub või vähemalt loputagu need hiljem üle. Pesin pead, aga kui loputama hakkasin, siis šampoon ei tahtnud üldse juuste küljest lahti tulla mis kuradi šampoon see selline on! Aga mis halvasti, see uuesti. Lisasin väikse portsu šampooni juurde, pesin uuesti pead ja loputasin jälle. Justkui paremaks läks, aga juuksed ikkagi jäid justkui rasvaseks, hõõru palju tahad. Mõtlesin juba kolmas kord šampooni lisada, kui ootamatult jäi mu pilk peatuma vanniveel, mis laetule peegeldusest mulle vastu helkis. Vesi justkui kobrutas ja oli mingeid säbrutäppe täis. Hea mitu sekundit (või minutit) jõllitasin vett, siis jõllitasin sampooni, siis hõõrusin kontrolli mõttes oma sääri, külgi, kõhtu ja käsi, veendudes, et need on IKKA libedad ja kreemised. Püüdsin aru saada, mis toimub, aga mõistus ei võtnud. Siis vaatasin ühte last ja siis teist last mõlemad tegelesid üle vanni ääre sulistamisega nagu tavaliselt. Kolmanda lapse vaatamiseks pidin pead kõvasti vasemale keerama (180 kraadi), kuna kolmekesi vanni taha mahtudes jäi tal ruumi olla ainult vanni otsa juures, minu kõrva juures. Ja siis ma röögatasin. Milliseid ehmunud nägusid peale seda röögatust mu väiksed lapsed tegid ja kuidas nad paigale tardusid, suunurgad allapoole venimas, seda pole vist mõtet kirjeldada – see röögatus oleks ka suurel tugeval mehel jalad alt niitnud. Ka naine tormas teisest toast kohale nagu tuulispask ja rebis hirmunult vanniukse pärani. Mina aga olin šokis ja maruvihane! Miks? Sest käsijuukselõikusmaisnaid, täpsemini nende terasid, tuleb aeg-ajalt juukselõikuse ajal õlitada, et need teravamalt lõikaksid. Nii oli naine ka seekord teinud, kuid paraku oli ta masinaõli plastist pudeli vannituppa unustanud. No aga pisikestele teravapilgulistele „naasklitest“ lastele pole muud vajagi üks oli selle pihku saanud ja kogu pudeli sisu mu kaela tagant, minu vaateulatusest väljas, vaikselt vanni siristanud. Tegelikult mõni hetk varem olin ma küll hetkeks mõtelnud, et kolmas laps mu pea juures on nii imelikult vaikseks jäänud, aga kuuma vanni roidumusest ja mõnutundest ei viitsinud ma siis lihtsalt pead keerata, et tema tegemisi jälgida. Selle eest aga sain hiljem oma MÕNU topelt kätte, kui olin ülepeakaela õliga kaetud. Mis edasi toimus? Pesin end kaks korda järjest jalatallast juuksejuureni duši all uuesti üle, aga kuna teatavasti kuuma veega avanevad nahapoorid eriti hästi, siis masinaõli ei tulnudki enam maha. Olin libe ja jäin libedaks nagu kala! Terve õhtu oli mu parem kõrv täiesti lukus, tõenäoliselt oli õlikiht kuulmisava sulgenud. Hea pesulõhna asemel haisesin ma mõruda õlihaisu järele. Ja närvivapustusest läks mul öösel kolmeks tunniks uni ka veel ära. Hommikul olin kõrvast poolkurt, aga nüüd õhtul, ehkki veel kõrv on veidi kinni, kuulen juba paremini. Masinaõli kirbe lehk hakkab ka tasapisi taanduma. Hea aga oli see, et kuigi hommikul oli väljas külma miinus 13 kraadi, siis külma ma ei tundnud oleksin võinud tööle ka pluusi väel minna niivõrd tugev kaitsekiht õlist kattis mu nahka. Muide kui juukselõikus oli lõppenud, kurtis naine et juukselõikusmasina patareid on tühjad ja et ta jätab selle vannituppa laadima. Ma ei jõua oma ettenägelikkust ära kiita sest keelasin tal seda teha kuna sel juhul oleksid võinud lapsed ka masina leida ja selle samuti vette lükata ning siis oleks ma läinud juba kategooria alla praetud räim õlis.