Keegi pole väitnud, et kõik õpetajad ideaalsed on. Olen isegi neid kirunud, aga siis ka konkreetseid õpetajaid konkreetse käitumise pärast. Ei saa ju kõiki sama alaga tegelejaid ühte patta panna. Toredaid, hingega oma tööd tegevaid, lausa fanaatilisi ja kõigi poolt hinnatud õpetajaid pole sugugi vähe.
Koolivägivallaga ma eriti kursis pole. Meenub kunagine klassiõde, keda kiusati ja kellest mul väga kahju oli. Laps, nagu ma tollal olin, nägin siiski, et paljuski tingis ta selle oma oleku ja käitumisega ise. Püüdsin talle teistsugust käitumist õpetada, kuid alles hiljem hakkasin mõistma, et mingi osa temast just seda tahtiski. Veel praegugi on silme ees ta naeruga segatud pahameel, kui mõni poiss teda järjekordselt nt. nõelaga torkas. Ega ta edaspidine elugi teistsugune pole olnud.
Nii et koolivägivalda oli tollalgi. Miks õpetajad ei reageeri? Aga nad ehk ei teagi sellest, sest palju toimub ju õpetajate silme eest varjatult, kannatanud ka ise ei kipu rääkima, ei õpetajatele ega vanematele. Koolivägivallast kuulen/loen vaid meediast. Ei kuulnud sellest ka siis, kui oma lapsed veel koolis käisid. Ei kahtle, et see on tõsine probleem.

Loomulikud on vene ajal kasvanud vanaemad paremad ja targemad kui sel ajal kasvanud ja hariduse saanud pedagoogid. Otse loomulikult peab lapselaps tantsu tundi viima, mitte kuskile mujale, mammide silmade ees sillerdab see raha mida lapsed kunagi araablaste stripklubides tantsuga teenima hakkavad.

on tekkinud vaidlus et kas on koolivägivalda ja kes peaks siin aitama. siililegi ju selge .et on ja selge ka see ,et õpetajad ei suuda üksi aidata, pole mõtet asja varjata ja arvata ,et õpetaja teeb seda või teist. koos lastevanematega saab palju palju ära teha. kuid siiski arvan ,et algatus peaks tulema õpetajate poolt,sest nad on eriharidusega dt. pedagoogilise mida lapsevanematel üldjoontes pole. ja kas ei võiks see olla usuõpetus teatavatel teemadel j just neil teemadel ,mis puudutab siis jämedalt öeldes kasvõi kümmet käsku.millist ajuloputust on võimalik välja lugeda kasvõi sellest teemast.millise nipiga on võimalik kiusajale selgeks teha ja et ta seda enam ei teeks, et ei tohi kiusata oma kaaslast.ja kuidas aidata last ,keda koolis mõnitatakse ja ta ei julge sellest isegi emale rääkida.kuidas teha nii ,et sellel ki usataval ei jää kogu eluks mingi alaväärsuskompleks jne.midagi tuleks ette võtta ,et meie lapsed oleksid hoolivad ja üksteist sallivad,õnnelikud ja võimekad ,edukad .jne.

Kas sa "Kevadet" oled lugenud või filmi näinud?

L
Ei kahtle hetkegi, et oled tark ja usutav oma väljaütlemistes. Sinuga niiväga nõus, oled vist minu suguseltsist.

kool on asutus, kus omandatakse teadmisi, mitte kasvatusasutus. kasvatustöö on vanemate töö. kui vanema kasvatustöö on poolik või hoopiski täiesti olemata, kui vanem ei ole suutnud luua enda ja lapsevahelist usaldussidet, kes on selles süüdi?
õpetaja, kool? kui laps ei usalda oma vanemat, peaks lapsevanem ennekõige ennast süüdistama. kui lapsevanem,kes peaks olema lapsele kõige suurem sõber, lähedasem inimene, on oma lapsele võõras, kuidas peab õpetaja, tegelikult lapse jaoks võõras inimene, suutma olla lapsele vanemast lähedasem ? mina isiklikult tunneksin end läbikukkunud vanemana ja oleksin väga õnnetu, kui keegi võõras inimene, olgu kas või õpetaja, on minu lapsele tähtsam ja usalduslikum isik, kui mina.
kuidas kaitsta õpetajat õpilase terrori eest, kui õpilasele on praegu koolis kõik lubatud, kui õpetajal ei ole vanemate toetust? kuidas saab õpetajal olla autoriteeti, kui laps kuuleb kodus, et õpetajad on vanatüdrukutest rumalad kuivikud? neid küsimusi on veel ja veel.

WWW jäta see usutundide propa, lapsi saab ka ilma sinu jumalata korralikeks inimesteks kasvatada.

Kas keegi oskab välja tuua omadusi, mille poolest tagakiusatavad erinevad põlu alla mittesattunutest?
Öeldakse, et lapsed on julmad, see pidi olema atavismi ilming ammusest olelusvõitlusest, kus nõrgematest ei hoolitud. Loomariigis kohtab seda sageli. Kas kiusamise põhjuseid tuleks otsida sealt? Kui sa erined millegi poolest teistest ja oled nõrgem (füüsiliselt, vaimselt ...), siis satudki kiusamise ohvriks.
Kui meenutaks oma ammust lapsepõlve, kas igaüks saab puhta südamega öelda, et on alati kõigi vastu hea olnud. Endast mäletan, et olin ikka päris suur juba, kui kaljukindlas tõsiasjas -kahjurõõm on kõige suurem rõõm - kahtlema hakkasin. Nüüd ei suuda ma aru saada, kuidas kellegi ebõnn võiks väiksemalgi määral rõõmu valmistada. No vahel ajab kellegi väike äpardus naerma tõesti, kuid ega see mingi rõõm ole, ikka kahju on.
Teine küsimus, miks kiusatakse? Mida vägivald selle teostajale annab? Üleolekutunde, sest mujalt mingit tunnustust ei saa? Sadistliku naudingu? ???
Kui ei ole analüüsitud põhjuseid, pole võimalik, (vabandust väljenduse pärast) tädiliku jutuga:"Nii ei ole ilus teha" lapsi õpetada. Enne peab põhjuseid, ajendeid, liikumapanevaid jõudusid teadma ja mõistma (mitte segi ajada õigustamisega), alles siis saab midagi muutma hakata. Sellega ei taha ma väita, et juba praegu ja varem pole olnud pedagooge ja muid inimesi, kes koolivägivalla vastu tegutseda oskavad.

ennem tuleb õpetajatele usuõpetust jagada ja siis alles lastele. kui õpetajad on ees pimedad kanad, kes kannatavat last ei märka (kuidas see küll võimalik on?!), siis mida me lastest tahame saada? koolist peaksid abi saama ka need lapsed, kelle kodus pole korralike vanemaid, kes on lausa kahe tule vahel - ühelt poolt koolivägivald ja teiselt poolt alkoholiprobleemid kodus. kui õpilane ise ei julge rääkima minna, siis ongi õpetajal hea end õige, targa ja hooliva inimesena tunda, sest nad ei pea ju probleemi märkama või veel vähem sellele tähelepanu pöörama. targutusi pedagoogide poolt on ju siit teemast küllalt võimalik välja lugeda ja vastutuse veeretamist teiste kaela. tõde on aga see, et õnnetu laps paistab alati silma kui te vaid tahate märgata. tuleb tema jaoks luua sõbralik ja turvaline keskkond kahekesi olles. see aeg tuleb leida kui te noorest inimesest tõepoolest hoolite. võtke eeskujuks siis kasvõi "kevadest" õpetaja Laur.

see pole mingi propa ,vaid viimase võimaluse otsimise vajadus,kui miski enam ei aita. paku parem ise midagi välja enne kui välistad võimaliku ,mis tasub proovida. mina ise ei ole ei kristlane ega muu usu sõltlane,kevadet olen vaadanud niimitu korda ,kui seda teles näidatud.kas on hea võrdlus näiteks- KLASSIGA-. täna etv.vaatame ja teeme homme järeldusi,kui sobib kell egile. mis võiks küll ühist leida.TOOTS JA NOAGA VEHKIV JjULMUR.midaL,jnohjah-iga mingi ühine mõtlemine.

Targemad on rääkinud, et inimeste kultuurikiht on õhuke. Kultuuri all mõistetakse antud juhul kõike seda, mis eristab inimest targematest loomariigi esindajatest. Ekstreemsituatsioonides võib iga inimene käituda selliselt, mida ta normaalolekus võimalikukski ei pea. Kultuurikiht inimeseti pole ühesugune, kuid ka paksema kihi omajate inimlikkust on võimalik murda, rääkimata siis õhemate kihtide omajaist. Sündides on igale midagi kaasa antud, kuid mitte ühepalju ja erisust suurendab ka keskkond, kuhu sünnitakse. Suurem osa kultuursusest, inimlikkusest heas mõttes omandatakse elu jooksul. Omandataval on aga erinev kvaliteet. On vahe, kas käitutakse südametunnistuse järgi, ehedalt/siiralt just nii tunnetades või kartusest teisiti käitudes karistada saada. Erilist vahet pole, kas karistajaks peetakse lapsevanemat, õpetajat või Jumalat. Täiesti siiras pole ka kiituse nimel hästi/õigesti käitumine. See on küll parem variant, kuid parim on tunnetatud vajadus olla õiglane ja hea. Kui päris väikesed lapsed ja suures osas halba eeskuju nägevad lapsed/noorukid kõrvale jätta, siis heal ning halval osatakse vahet teha küll. Ehk halvasti käitudes pole põhjuseks, et õigetest väärtushinnangutest pole midagi kuuldud. Me kõik eirame miskit, millest teame, et see on õige ja hea. Olgu selleks tervislikud eluviisid, õiglane käitumine või mis iganes. Me ei tee seda teadmatusest. Miks eirame, võib igaüks ise mõelda. Nii ei piisa vaid õigete väärtushinnangute tutvustamisest, õpetamisest, et kõik olekski kohe korras. See on võrratult keerulisem ülesanne. Ettekujutus, et õpetajad, kes põhiosas on spetsialiseerunud vastava aine õpetamisele, peaksid sellega hakkama saama, on vale. Loomulikult saavad ja peavad nad kaasa aitama, märkama, õiglased olema ja ... Kuid paarikümnele lapsele aine õpetamise kõrvalt ei jõua iga lapse hingeeluga tutvuda. Vaja on psühholoogide abi. Suurem vastutus lasub siiski lapsevanemate õlgadel.

ei teagi ,kas koolides töötavad psüholoogid ka.

aff ja õunasüda, pidasin teid kahte haritud, laia silmaringi- ja maailma vaatega isikuteks, aga tegelikult olrete puujalad, mis endast kaugemale ei suuda vaadata.

to naine
Päris paljudes koolides töötavad psühholoogid. Meie koolis on neid lausa 2. Kasutegurit ei oska kirjeldada.

Koolivägivald kestab mõne jaoks isegi 50+ foorumis edasi. Kõik, kes on teistsugused, kaks kilo raksemad 20 kilost rääkimata.
Millest te räägite, kui ei suuda täiskasvanuna olla tolerantsed ja mõnitate teistsuguseid.
Jah mõnel puhul on see koolivägivalla all kannatajate kättemaks anonüümselt, mis viha ja vägivallaga kandub tänasesse päeva. Vägivald tekitab vaid vägivalda, kurjus veelgi suuremat kurjust.

olreme, olreme

Oot, kus mu luud, annaks mõnele nähvaka sinna, kust jalad välja kasvavad...
Muudkui tahavad hukka mõista, püüdmata mõista. Marss sokki kuduma, kanakari!

To eksimine on inimlik: Sind on vist puust ajuga varustatud, see suurem puue kui puujalg.

ma poleks kunagi arvanud, et mesi ja õunasüdame puujalgadel silmad on aga need na viletsad ja nagu ilmnes, ei näe kuigi kaugele, samas ikkagi lisa vaatenurk ja see on juba korralik erisus, neid peab nüüd vist kummardama hakkama ja ohvreid tooma.

Meil olid ka sellised kampavad superplikad, kes leidsid, et teised on nendele kiusamiseks. Reeglina olid nad alla keskmise õpivõimega, nad olid füüsiliselt rohkem arenenud ja neil olid 13-14 aastaselt juba austajad (samasugused). Mina olin kondibukett ja väikest kasvu, muidugi olin ma nende arvates, see keda mõnitada. Elasin üle ja ei kaevanud kellelegi, nüüd olen oma eluga rahul, mingeid komplekse ei ole. Kiusajad lõpetasid raskustega põhi ja praegu elavad ka kuidagi, kerjavad riigilt raha, sest muud elatist neil ei ole.
PS. Mitte ei saanud aru mida kaane kaunitar oma postitusega teada anda tahtis.

...ongi inimlik , aga labasust küll ei taha lugeda .õunasüda ja need teised......

Mulle meeldis mii kommentaar. Aga eks me siin 50+ nurgakeses oleme samuti erinevad. Üks on küll sama, kõigil on emotsioonid. Kellelegi ei meeldi halvustamist kuulda, antud juhul lugeda. Puudustele tähelepanu juhtimine on iseenesest vajalik (kellel neid poleks), kui selle läbi asjad paremuse poole liikuma hakkaksid. Mulle näib aga, et iga kriitika pole mitte parendamis-soovist tehtud, leidub ka lihtlabast ärapanemist. On see siis mõtlematu tegu või nö. visatakse kont koertele pureda täiesti teadlikult. Miks, on ju päris huvitav teema. Siit annab seose leida Lauri Pedaja väitele, et koolivägivalda põhjustab see, et noortel pole vabal ajal mitte midagi teha. Isiklikult ma ei pea seda põhiliseks, rääkimata ainsaks vägivalla põhjuseks, kuid oma tõde ses on. Kui pole huvi, viitsimist tegelda koolitundideks ettevalmistamisega, lugeda (raamatukogud on ju tasuta), kaaslastega ilmaasju arutada, sportida, huvialadega tegelda (siin võib rahapuudus osalist rolli mängida), siis ajatäidet pakub ka kaaslaste irriteerimine, teadlik ärritamine. Mida rohkem keegi ärritub, seda põnevam on ja kui ei ärritu, seda rohkem ärritub ärritaja, et ärritamisega hakkama ei saa. Sõnast kasvab sõna, tõukamisest vägivald ja lumepall veerebki, võttes kaasa ka algselt eemalolijaid.

Haidi.
Tänan tunnustuse eest.
Ma arvan, et pigem on tänapäeva lastel puudu vastutustundest, sest selle oleme meie, nende vanemad ära võtnud. Need, meie lapsukesed, on karistamatud. Ikka vastutab lapse teo eest, ema, isa, kasvataja, õpetaja. Ja siis katsetataksegi taluvuse piire. Igavus on ka põhiliseks tõukejõuks, aga jah mitte ainult. Ka meie materjaalne maailm tõukab neid sellele. Kellel ei ole, tahab endale ka, kasvõi vägisi võttes. Kellel on, justkui kõik olemas, siis neil on tihti puudu hoopis inimelikest väärtustest, armastusest, tähelepanust, hoolimisest. Siis peavad need lapsed seda omal moel endale võtma, seda kellegi arvelt või kellegi kulul, kuidas fantaasia ja hingevalu lubab ja isegi nõuab.
Probleem on väga sügav ja lahendamatu.

materjaalne - jeerum küll, nii kirjutab 50+

9.01 kommentaari lugedes tekkis ka ärapanemise soov. Kahju, kui esmaspäev nii sinine on, hommik lausa potisinine.

Vaesekesed, õunasüda kurku kinni jäänud:( Köhige välja...:) Ah,et teemaks võetud koolivägivald..., aga vaadake täiskasvanute maailma ja mõelge eesti vanasõnale - käbi ei kuku kännust kaugele..., segametsas võib kuusekäbi kase alla ka kukkuda, rähnid neid veel hunt teab kuhu tassida... Head edasitargutamist.

Haaran sõnast. Mis eristab targutamist vestlemisest, arutlemisest?

probleem on sügav...kuid mitte lahendamatu. mu kolleeg kaebas mulle, et tema poega kiusatakse koolis, kiusamise algatajaks on üks klassivend. poeg on stressis ja närviline, ei taha kooli minna. ema oli mures, küsis minu käest nõu, mida teha, kas minna õpetaja või koolidirektori jutule. laitsin mõlemad variandid maha ja soovitasin esialgu võtta kontakti kiusamise algataja emaga. mitte süüsistada kiusajat ega kiusaja vanemaid, vaid sõbralikult paluda koostööd probleemi lahendamiseks, aidata koos oma lapsi. ühesõnaga, kiusatava lapse vanem ei tohi millegagi anda märku nagu oleks tegemist halbade inimeste või vaenlastega vaid tegemist on sõpradega, kellega soovitakse teha koostööd oma laste heaks. see soovitus toimis, koosolekutel küllaltki pirtsu käitumise ja olekuga kiusaja ema osutus päris asjalikuks inimeseks, kes suutis pojaga vesteldes poja käitumist muuta. vaevalt oleks olukord edukalt lahenenud, kui ema oleks läinud " direle kituma" või kiusaja vanemaid hurjutama.
kõik algab inimestevahelisest usaldusest,sõja kuulutamine on viimane, mida kasutada, see tuleb siis, kui heaga enam ei saa.
ütleb ju vanasõnagi: hea sõna võidab võõra väe.

Haidile - Targutamine on kõik see, mis ei ole vestlemine ja arutlemine.

esmaspäeva hommikune,
Aitähh, et tähelepanu juhtisid, nii armas, et ka kirjavigu kontrollid. Tekkis tunne nagu kunagi koolis, kus õpetaja tähelepanu juhtis, kui mõni sõna kogemata või meelega valesti kirjutasin.

Kraaksu jutt on õigemast õigem ja iga olukorrale tuleb läheneda erinevalt. Aga kahjuks lapsed ei räägi kodus, väga erinevatel põhjuste. Sageli ei looda abi sada kodust. Kui hingevalu on nii suureks läinud, et enam lapse sisse ära ei mahu, tulevad juba kurjad teod. Mõned hoiavad terve elu seda vimma enda sees ja ei saagi sellest kunagi lahti.
Ka siin liigub selliseid.
Kuidas neid aidata?