Võibolla ei saada minust jälle aru (või ei tahetagi), aga kas vaatate "Kodu keset linna"?
Seal on ju perekond..., mees ei räägi naisele midagi, naine varjab mehe eest oma probleeme, pojad on omavahel vait, isale ei piuksu oma muredest, Henri ja Betti omavahel vait... aga neil ju kõigil mured missugused. Ütlete nüüd, et see vaid seebikas, kas ikka on...

õunasüdamele - tänan selgituse eest. Asi kohe selgemast selgem. Kuna sedasorti targutamine mulle meeldib, siis tänan sind soovi - head edasitargutamist! - eest.

Ka mulle sümpatiseeris kraaksu jutt. Oluline on probleemid eos heaga lahendada ja mitte lasta neil kaugele areneda. Tõsi seegi, et alati vajalikud inimesed ei teagi probleemidest või ei usu need piisavalt tõsised olema. Mõeldakse - ah, laste asi, täna sõber, homme "ma ei räägi sinuga enam iialgi", ülehomme jälle sõber. Mõni laps kohe ongi kinnisem, kuigi vanematega on suhted lähedased. Iga lugu on eriline.

millest käib jutt?...jutt käib ju lapsevanema tegemata tööst. ma nimetaksin seda vanema ükskõiksuseks lapse vastu, kui vanemal on lapsest tähtsamad tegemised ja huvid. last peab hakkama armastusega kasvatama lapse sünnimomendist, mitte alles siis, kui lapsel tekkivad probleemid. vastastikuse usalduse loomine toimub teineteisega rääkides, olukordade, situatsiooni lahtirääkimises, seletamises. selleks peab vanemal jätkuma aega ja kannatust seletamiseks, miks ühed või teised asjad just nii on nagu on. laps on uudishimulik ja õppimisaldis, kui palju ta kurjust või headust endasse imab, oleneb lapsevanemast. kõik algab väga pisikestest asjadest. näiteks...kui te seletate lapsele, miks ei tohi sipelgat tappa, räägite lapsele sipelga töökusest, kasust loodusele, kui armas on sipelgas..ei tapa teie laps kunagi sipelgat, vaid keelab seda teisigi tegemast, annab teistele edasi oma teadmisi sipelgast. kui te aga ise lapse nähes sipelga tapate , põhjendusega, et sipelgad teie aknalauda uuristavad, teeb seda ka teie laps edaspidi. lapsed on meie peeglid.
me peame kõigepealt vaatama enda sisse...kaaluma, kas me oleme kõik teinud, selleks, et meie lapsel oleks enesekindlust, väljakujunenud maailmavaade ja mis kõige tähtsam...usaldust meie, enda vanemate, vastu.

Kraaks, olen sinuga täiesti nõus.
Kahjuks pole mitte kõik lapsevanemad ise väärilist kasvatust saanud, eeskuju on üks olulisemaid kasvatusviise. Tänaval näeb kahjuks sageli, kuidas emad miskit kindlameelselt keelavad, sõnagagi selgitamata, miks. Kui laps keelamisele ei kuuletu, saab ta riielda ja vahel ka füüsiliselt karistada. Samas saaks selgitades, mida paha lapse selline tegevus võib tekitada, lapse ka keelamata õigesti käituma panna. Ja laps oleks veel uhkegi oma uute teadmiste ja õigesti käitumise üle. Võib-olla peaks koolis lastekasvatust õpetama. Mitte kuivalt-teoreetiliselt, vaid videote, lugude abil, kus õpilased saaksid kaasa mõelda, ise probleemidele kahendusi mõelda jne. See mõte nii ilmvõimatu ei tundugi.

Sa Haidi mine koolidesse lastevanemate koosolekutele oma tarkust jagama, sinu jutlused siin on tüütult pikad.

a sa ära loe neid, kes käsib. mina olen sinusugusest ka tüdinud, kes käib siin vaid vingumas, ma rohkem ei loe

Väga teoreetiline ja eluvõõras on see arutelu siin. 50+ loeb raamatuid ja õpib neist, mitte elust endast. Te pole problemiga tegelikult kokku puutunudki (kui te üldse elu pahupoolt oma elus näinud olete). Ilmselt varjute kõik oma maski taha, kus te tunnete end turvaliselt ja suhtlete ilmast ja raamatutest. Igav tõesti. Kuidagi külm ka.

tagakiusatavate foorum.

mis mõttes?

Kaotaja kiituseks laulan,
sest võitjale lauldakse niigi;
kurva ees kummardan,
löödu ees langetan pea.
Maailmast loobuja loob,
leiab unedes eneseriigi;
tõeluse taluja salajõudu
ja -suurust keegi ei tea.

Kaotaja kiituseks laulan
ja ilmaolija iluks;
põlatu pärgan, ta kõrgele
laubale vajutan suu -
sellele, kes suudab selgust
puuduvast kogu eluks
kerge ja sirgena kanda,
olen ma tuumani truu.

/D.Kareva/

Sõpru ja tuttavaid, kellega lävitakse, saab valida, töökaaslasi vähem ja sugulasi üldse mitte. Koosviibimistel leidub ikka mõni, kes siis, kui jutt huvitavaks on läinud, kui lausa hasartne arutelu käib, vahele ütleb:"Mis te vaidlete, teeme parem midagi huvitavat". Inimesed on erinevad. Neti jututubades käies on see eelis, et ei pea osalema vestlustes, mis huvi ei paku.
Elu pahupoolest. Tõsi ta on, et isiklikku kokkupuudet, vähemalt minul, sellega ei ole. See ei tähenda, et mu elus poleks olnud probleeme, raskusi või tahtmist mõista, miks elu pahupool üldse olemas on. Nii kihistunud me ühiskond ka pole, et eri kihtide vahel mingeid kokkupuuteid pole. Ja raamatud on ju enamasti elust kirjutatud, seda inimeste poolt, kes teemaga süvitsi on läinud või seda lausa ise kogenud. Iga inimene saab korraga elada vaid ühe elu. Mitte keegi ei saa elu pahupoole kõikide tahkudega isiklikult tuttav olla, nagu ka elu helgema poolega.
Tänan kõiki kaasamõtlejaid osalemise eest.

Käisin paar aastat tagasi Indias. Palju mõtlesin seal lastele. Omaenese poegadele. Oma sõprade lastele, oma laste sõpradele ning ka laiemalt eesti lastele. Aga india laps? Ühte osa ei näe seal kindlasti kunagi, neid viiakse ja tuuakse autoga. Selle vastandiks on tänaval müüvad tillukesed kaupmehed, kes minizhestide abil sulle selgeks teevad, et kui sa ei osta, siis olen ma näljas. Kõige traagilisem vaatepilt on lapse saanud lapsed. Lapseohtu plikakesed, kes silmnähtavalt oma hädade käes pragunesid, kandsid kahe kiirtee vahelisel barjääril edasi tagasi tammudes imikut kaenlas ning kerjasid 40 kraadises kuumuses. Alasti lapsukesed, kes käevangus rippusid, olid nagu katkiseks mängitud nukud. Neil ei olnud silmi vaid poolvines ja tühi pilk. Neil olid riided seljast kistud ning polnud vahet kas nad magavad või on juba näljast suremas. Neist ei tehtud välja. Lehm on Indias püham kui inimlaps.

See oli shokeeriv, kuid samas ei saa Indiasse minna mõttega maailma parandada, tuleb leppida, et kõik lihtsalt on nagu on.
Eestis on vaene olla häbiasi, Eesti ei ole India, kus võimalusi ja valikuid ei eksisteeri.

Eestis on häbi olla ka rikas. Sest siis oled sa kindlasti kellegi käest midagi ära võtnud ja kes seda usub, et see on ausalt saadud.
Jah, kahjuks tuleb tõdeda, et maailma parandada ei saa, saab parandada vaid iseennast. Suhtumist maailma ja teha meelepäraseid asju. Neid mis kasu toovad, või vähemalt ei too kellelegi kahju.

laps saab lapse - huvitav kas vägistamise teel või pannakse seal nad kõik vanemate poolt juba lapsena mehele või tegelevad nad raha teenimise eesmärgil prostitutsiooniga? ma lihtsalt mõtlen, et kas siis tõesti valikut ei ole. seksist saab ju loobuda - see on ju valikuvõimalus.

selle kohta on igal pool kirjandust, seal ei ole valikuvõimalust, aga uuri ja imesta ise.
Kõik võimalikud variandid.
Eestis on hea elada. Siin saab seksist loobuda.

Oh seda püha lihtsameelsust!
Ei tasu seda maailma enda jaoks ka nii väga piiratuks teha.
Indias inimene nii kergelt oma kastist juba välja ei roni. Seal tõesti ei ole kõik alati oma valikute küsimus.

et teie siis olete kõik selle poolt, et vaesus on enda rumalus (alati, ilma erandita)? töötus on õpitud abitus? koolivägivalla ohver on ise süüdi?

Eesti olusi ja võimalusi India olude ja võimalustega, on 100% möödapanek.

Võrrelda võib ja peabki, sest muidu jääb inimene oma nina alla vahtima, ega saagi aru, kui palju tal on vedanud.

kuna siin on koos ka pensioniealisi inimesi, siis tahaks lihtsalt küsida, et kas aff ise on edukas tööline või pensionär? kas tema tuttavate seas ei ole ühtegi töötut, kes ei ole töötu omal vabal tahtel või oma laiskusest?

Teemaalgataja poolt kirjeldatud tasandil eristumine on pigem ühiskondlik kihistumine.
Keskealiseks kasvanud inimesel on `valminud` Isiksus ja ainult see eristab teda üleüldisest massist. Miks meist mõni eristub rohkem või vähem ? Aga eks ikka seepärast, et tal on tugevad geenid, ta on valmis võtma riske, süvenema ja õppima. Loomulikult ka õpitut rakendama. Ja seda nii positiivses kui negatiivses suhtes.
Nõrgad ja andetud vajavad arvamusliidrit. Seega on kõigil oma kindel koht ja missioon.

mida aeg edasi, seda suurem eristumine inimeste vahel toimub?

Inimesed muutuvad muutuvas ajas.

ja sina ripud ikka vanas kinni, sa ei muutu ega arene ka.

Mõni nädal pärast pulmi, kui mehel oli juba aega ringi vaadata, sai ta aru, kelle ta oli naiseks saanud.
"Kuule, naine, sa lubasid mulle enne pulmi 500 euri, aga ma sain tegelikult 200. Ma andestan sulle. Võimalik, et sul tõesti rohkem ei olnud. Samuti andestan ma sulle, et luiskasid end olevat vaid kakskümmend kaks, kuid tegelikult oled kolmkümmend. Sinna ei saa midagi parata, mis läinud, see läinud! Selle eest luban ma teha kõik, et sa enam päevagi ei vananeks."