Kas keegi oskab välja tuua omadusi, mille poolest tagakiusatavad erinevad põlu alla mittesattunutest?
Öeldakse, et lapsed on julmad, see pidi olema atavismi ilming ammusest olelusvõitlusest, kus nõrgematest ei hoolitud. Loomariigis kohtab seda sageli. Kas kiusamise põhjuseid tuleks otsida sealt? Kui sa erined millegi poolest teistest ja oled nõrgem (füüsiliselt, vaimselt ...), siis satudki kiusamise ohvriks.
Kui meenutaks oma ammust lapsepõlve, kas igaüks saab puhta südamega öelda, et on alati kõigi vastu hea olnud. Endast mäletan, et olin ikka päris suur juba, kui kaljukindlas tõsiasjas -kahjurõõm on kõige suurem rõõm - kahtlema hakkasin. Nüüd ei suuda ma aru saada, kuidas kellegi ebõnn võiks väiksemalgi määral rõõmu valmistada. No vahel ajab kellegi väike äpardus naerma tõesti, kuid ega see mingi rõõm ole, ikka kahju on.
Teine küsimus, miks kiusatakse? Mida vägivald selle teostajale annab? Üleolekutunde, sest mujalt mingit tunnustust ei saa? Sadistliku naudingu? ???
Kui ei ole analüüsitud põhjuseid, pole võimalik, (vabandust väljenduse pärast) tädiliku jutuga:"Nii ei ole ilus teha" lapsi õpetada. Enne peab põhjuseid, ajendeid, liikumapanevaid jõudusid teadma ja mõistma (mitte segi ajada õigustamisega), alles siis saab midagi muutma hakata. Sellega ei taha ma väita, et juba praegu ja varem pole olnud pedagooge ja muid inimesi, kes koolivägivalla vastu tegutseda oskavad.